Kontsert Kalevipojaga

ERSO kontsert 8. X “Kontrabassiga Kalevipoeg” Vladimir Altschuleri dirigeerimisel, solist Håkan Ehrén (kontrabass).

Estonia kontserdisaal oli 8. X harilikust pidulikum: ERSO kontsert algas rahvastikuministri Paul-Eerik Rummo sõnavõtuga, kus pühendas muusikaõhtu nendele tuhandetele eestlastele, kes 60 aastat tagasi olid sunnitud kodust lahkuma. Samale teemale keskendus ka Rootsi Kuningriigi suursaadik Eesti Vabariigis Dag Hartelius oma selges eestikeelses sõnavõtus. ERSO direktor Andres Siitan lisas, et Eduard Tubina Kontrabassikontserdi ettekandega tähistatakse ka maailmakuulsa eestlase, kontrabassiga Kalevipoja Ludvig Juhti (1894 – 1957) 110. sünniaastapäeva.

Kõigi eespool nimetatud pühendustega sobis suurepäraselt sümfooniakontserdi kava, mis koosnes lüürilisest Griegist, dramaatilisest Tubinast ja lisaks “kuus jalga vene nukrust” (Stravinski) Rahmaninovi II sümfoonia näol. ERSO ees olid dirigendipuldis külaline Peterburist Vladimir Altschuler ning kontrabassisolist Rootsist Håkan Ehrén. Meeste atestaadid on suurepärased: Ehréni CVs on kontsertmeistri ametikoht Göteborgi SO, Stockholmi Kuningliku SO, Amsterdami Concertgebouw ja Londoni SO juures. Vladimir Altschuler on Peterburi Konservatooriumi kasvandik vioola (1970) ja dirigendi (1983) erialal, olles kogu karjääri jooksul seotud Peterburi Filharmoonia Akadeemilise SOga varem esimese, hiljem teise eriala kaudu. Kontsert tõotas kõige paremat.

ERSO kavalehed on muutunud järjest mahukamaks ja sisult huvitavamaks. Seegi kord ei olnud erand, eriti mis puudutab Ludvig Juhti ja Eduard Tubina Kontrabassikontserti. Viis lehekülge lugemist Alo Põldmäe ja Vardo Rumesseni materjalidest, kaasa arvatud autori ja interpreedi kirjavahetusest teose valmimise ja esimeste ettekannete ajast. Suurepäraseks tuleb lugeda traditsiooni, et annotatsioonide juures on ära toodud teose eelmised ettekanded ERSO poolt.

Edvard Griegi “Lüürilise süidi” avalik ettekanne toimus viimati juulis 1963 maestro Roman Matsovi juhatusel Pärnus. Küllap on seda “Nokturni” hiljemgi esitatud, kuid selgub, et terviksüiti mitte. Kas sellest või mõnest muust asjaolust tingituna jäi teosest vägagi igapäevaselt harilik üldmulje. Ette heita pole konkreetselt küll midagi, kuid tekkis kerge kärsitus ja lootus, et panus on tehtud Tubina ettekandele.

Esimestel hetkedel sai lootus kinnitust Håkan Ehréni meisterlikkuse näol, tema pillikäsitluse absoluutse vabaduse – nii moraalse kui füüsilise üleoleku näol. Ent kui tekkis esimesi, nii kõlalisi kui intonatsioonilisi probleeme, siis kippus tähelepanu suurepäraselt muusikalt kõrvale libisema. Muuseas tekkis ka tõlgenduse küsimusi. Minu veendunud arvamus teosest, millist kinnitavad ka kontserdi ettekanded nii Aare Sussi kui Mati Luki poolt, on eelkõige kui tubinlikult läbivalt pingestatud dramaatikaga ja sümfoonilise arendusega teosest, kus soolopartii kontsertlik virtuoossus on küll väärtus, aga mitte kõige olulisem. Vaatamata sellele peaks soolotekst olema jälgitav igal hetkel, selleks jätab Tubina orkestratsioon solistile küll suurepäraseid võimalusi. Tundus, et solisti suhe teosega oli minu jaoks lihtsalt veidi kerglane ja siit ka tähelepanu muudele pisiasjadele, mis mõnel teisel puhul oleksid ehk märkamatuks võinud jääda. Aga vaieldamatult oli tegemist nauditava instrumendi valdamisega, mis juba iseenesest on suur väärtus.

Kontserdi teise poole täitis Rahmaninovi II sümfoonia, millest kujunes ka õhtu täisväärtuslik esituslik kulminatsioon. Selle teose ettekandes oli selgelt tunda nii dirigendi kui ERSO interpretatsiooniline vabanemine. Erilist tähelepanu soovin juhtida absoluutselt uuele kvaliteedile ERSO vioolarühma intensiivsuses ja kõlalises monoliitsuses. Vioolamängijaid on ennegi dirigendipuldis olnud, kuid tundub, et Altschuler suutis nüüd rühma kogu potentsiaali esmakordselt avada. Kõrgvormi demonstreeris ning tunnustava aplausi pälvis nii dirigendilt kui publikult Hannes Altrovi (klarnet) meistrisoolo. Rahmaninovi sümfoonia pole üldse liiga pikk ega tüütult sentimentaalne, kui seda esitada soodsas kontekstis meisterlikult.