Aktuaalne

Kurva kava tume pärl Marianna Tarassova

Heili Vaus-Tamm, Sirp

28. jaanuar 2005

Sama teemal – ERSO ja Marianna Tarassova.

Kannatuste kava – melanhooliast paatoseni. Väga hea! Mõnigi kord sarnaneb sümfooniakontsert galaõhtuga, kus alguslugu, instrumentaalkontsert, sümfoonia jne lihtsalt kokku otsitud. ERSO kontserdi viimane, sisulise arenguga ja eri ajastute rakursis antud ühe teema avamise kava oli aga igati rikastav.

Eeldatavasti peaks ju teatud raskemeelsus eestlase (ka orkestrandi) loomuses olema ja seetõttu niisugune kava hästi õnnestuma. Ka solist Marianna Tarassova oli valitud emotsionaalne ja võimekas. Nii et programmi kokkupanija(te)l peaks süda rahul olema.

Selline programmiliselt kurb kava eeldab orkestrilt süvenenud karakteritunnetust ja selles osas jäi kohati puudu. Haydni elegantse ja õilsa nukruse asemel jäi põhimeeleoluks apaatne nukrus. Aga pillirühmade koostöös oli ka head: küll rütmiliselt aeg-ajalt logisev, oli see kõlaliselt heas ansamblis. Metsasarv on pill, mis igas loos ikka eredalt välja kostab, ja nii sai ka sel kontserdil kuulda laia skaalat õnnestumisredelilt: Haydni intonatsioonivääratustest või lihtsalt unisusest Mahleri kaunite kujundite ja Beethoveni III osa õnnestunult särava repliigini.

Beethoven sobis orkestrile paremini ja siit tulid ka kontserdi suurimad õnnestumised: sümfoonia I osa majesteetlik vormitunnetus ja traagilise teise osa fataalne jõud. Viimases sai ometi kuulda hästi intoneeritud repliikide hingestatud ja mõtestatud ilu. III osa rõõmsam karakter jäi jällegi tühjemaks. ERSO ei vaevu läbinisti olema ei vaimukalt särav ega südantlõhestavalt liigutav, veenvaimalt kõlas tarmukas raskepärasus.

Dirigent Nikolai Aleksejev on orkestri ees kindlakäeline peremees, väliselt vaoshoitud olekuga sisuline dramaturg – iseenesest austust äratav, kuigi esitatavas suurema emotsiooni äratamiseks oleks vahest orkestril vaja aktiivsemat suhet. Meeldivalt jäi kõrva tšellorühm, viiulitel oli nii väikesi vigu ja rütmilokse kui ka kaunist tooni.

Kontserdi pärl aga oli Peterburi metsosopran Marianna Tarassova Mahleri ängistavas tsüklis “Surnud laste laulud”. Tarassova kaunis algusfraas pidi asetuma ülekohtuselt ükskõiksele oboeteemale. Keelpillide liitumine ja hilisemad oboe-metsasarve fraasid olid aga juba päris ilusad. Järgmistes osades tõusid sisuliselt esile veel fagotirepliigid. Tarassova esituses oli parim viimset kui detaili täitev emotsionaalsus ja häälevärving – eriti õõvastavalt madal, resoneeriv alditämber.

Kuigi tema hääl on imeliselt ühtlane ja täiuslik igas registris, on kvaliteedilt haruldasem just kandev ja kaetud tooniga kõrgregister, mis kipub paljudel hinnatud lauljataridelgi plekiseks, teravaks või kitsaks.

Lauljatar lihtsalt elas põhjani läbi kogu Rückerti värsside meeleheitliku maailma. Veel elamuslikum oleks olnud tema esitus, kui ka sõna, karakterit andvad tugevad saksa keele häälduselemendid oleks teda aidanud. Oleks tahtnud diferentseeritumat hääldust. Saksa keel on ju oma tugevate ja erinevate konsonandihäälduste poolest nii karakteririkas ja, mis väga oluline, saksa heliloojad oskasid seda ära kasutada ning muusikasse tuua. Seepärast on ka saksa muusika esitamisel hääldusfinesside tundmine igati vajalik ning ootuspärane. Ning kui seda juhtus olema, näiteks kolmanda luuletuse lõpu tugevate konsonantidega “Freudenschein” (rõõmukiir), andis see esitatavale kohe dimensiooni juurde.

Ettekirjutatud reekviem

Kui muidu on romantismi-heliloojate teosed tihti seotud enda elu kajastusega, siis selle maailma muusikaliteratuuri pelutavaima laulutsükli kirjutas Mahler oma vägagi õnnelikul eluperioodil… justkui oma kahe aasta pärast sureva tütre eelreekviemina (1905).

Dramaturgiliselt oli raputav neljanda laulu “Mul tihti näib, nad on vaid õue läinud” metsosoprani tõusmine kõrguselt üle orkestri. Siiani oli metsosoprani keskregistris hääl püsinud kõrgematest pillidest allpool. Nüüd aga – valsilikus enesepettuse hüüatuses “nad on vaid õue läinud” ja lõpu kirgastuvas teadmises “nad on meist ette läinud… seal kõrgel jõuame neile järele, päev on kõrgustes kaunis” pidi metsosopran lausa soprani tessituuri pingutama, et helilooja hinges kõlanule järele jõuda. Ja muidugi viimase osa orkestripartii spastilised tuulevihinad-krambid…