Aktuaalne

KONTSERDIPEEGEL: Kontrastid Maarika ja Kristjan Järviga

Toomas Velmet, Sirp

18. märts 2005

ERSO ja MAARIKA JÄRVI (flööt) KRISTJAN JÄRVI dirigeerimisel Estonias 10. III.Absoluutselt ilma kompleksita suhtuvad eesti muusikasse need eesti interpreedid, kellele Eesti on küll isa- ja kodumaa, kuid kes on vabad kohalikest (mõtte)krampidest. Kes muud kui Järvid, seekord Maarika ja Kristjan, võivad endale lubada kava, kus tervelt 55 minutit eesti flöödimuusikat Ellerilt, Eugen Kapilt ja Eesperelt. Niisiis 10. III ERSO kontserdi kavas Heino Elleri “Kolm pala” flöödile ja keelpilliorkestrile (Charles Colemani arranžeeringus), Eugen Kapi Kontsertiino flöödile ja kammerorkestrile (1965) ning René Eespere Kontsert nr 2 flöödile ja kammerorkestrile (2003).

Elleri “Orus”, “Jõel” ja “Aasal” – nii on originaalis need “Kolm pala” flöödile ja klaverile pealkirjastatud – on eesti muusika kõige populaarsemad flööditeosed, millest ei pääse vist ükski flötist, kes meil seda pilli õppinud. Hea on kavalehelt teada saada, et esmakordselt esitati teos heliloojate liidus 29. IV 1952 ja esitajateks olid flöödil August Sepp ja klaveril Heljo Sepp. Ei julge lausa rauda raiuda, et flötisti eesnimi vale on, aga arvata julgen küll, et ta siiski oli Arnold Sepp, tolleaegne Eesti Raadio Sümfooniaorkestri flöödirühma kontsertmeister. Võib ainult imestada, miks keegi varem pole tulnud ideele need võluvad miniatuurid lasta orkestreerida, kas või heliloojal endal. Coleman tunneb ennast eesti klassikalises muusikas juba päris hästi ning tema seadete nimekirjast saab koostada rõõmsaid paare: Frank Zappa – Artur Kapp, Jimi Hendrix – Eduard Tubin ja The Beatles – Heino Eller ning miks ka mitte, kui sellega eesti muusika leviala laieneb. Seaded on ju maitsekad ning põnevad.

Täpselt 40 aastat tagasi toimus Estonia kontserdisaalis Eugen Kapi Kontsertiino esiettekanne Sigrid Orusaare (flööt) ja ER Kammerorkestri esituses, mida juhatas Eri Klas. Kuigi esimesest ja viimasest osast õhkub teatavat “pioneer-petjalikkust”, siis Andante on suurepärane lehekülg eesti klassikalise muusika lüürika antoloogiast. Ning kes teab, võib-olla pean veel mõne aja möödudes punastama ka Allegrode’le antud hinnangu pärast. Suurepäraselt sobis seda flöödimuusikaparaadi lõpetama René Eespere Kontsert nr 2. Helikeele kardinaalsele erinevusele vaatamata jääb ju flööt ikkagi oma natuurilt pastoraalseks vilepilliks. Eespere käekiri on siiski rohkem arutlevat kui nentivat laadi, mis tõi ka tema teose selles kontekstis esiplaanile.

Maarika Järvi ind eesti flöödimuusika esitamisel-plaadistamisel on lõpmata kiiduväärt ja eeskujuks kõigile meie noortele interpreetidele, kes seni on sellesarnast pühendumust vältinud. Kuigi see ei ole üllatus ega uudis, ei meile ega maailmale, et Maarika Järvi on kõrgtasemel interpreet, on seda ikka hea jälle kogeda. Seega oli ERSO kontserdi esimene, Maarika Järvi pool sümpaatselt kammerlikust flöödimaailmast.

Seevastu kontserdi teise poole 55 minutit täitis ülelahe “graniitsümfoonik” Sibelius: 6. sümfoonia (30 minutit) attacca (!) 7. sümfoonia (25 minutit) kujunes eelnenule tõeliselt raskeks kontrastiks. Kristjan Järvi eksperimendile on olemas raamatusse raiutud argument. Santeri Levas väidab, et Seitsmes on Kuuenda kaksikõde. Seega oleks ühe esitamine nagu teise solvamine ning Kristjan Järvi otsus, et tegu on Siiami kaksikutega, väärib tõsist tähelepanu. Ning tõesti – vaatamata sellele, et nende mastaapsete teoste maailm on üks ja seesama kirgastunult ülev meeleolu, ei lubanud Sibeliuse geenius ning ERSO ja K. Järvi meisterlikkus publikut üle laadida ja suutsid pinget hoida lõpuni.

Räägin päris tõsiselt, et Kristjan Järvi peaks oma ideele õigused kehtestama, see Sibeliuse Mahler (K. Järvi väljend) väärib seda. Kui Sibelius oli ca 60 aastat tagasi seoses Seitsmendaga arvamusel, et tolleaegsed dirigendid ei oska enam Adagio’t juhatada, siis Kristjan Järvi pälvis just sellega minu tähelepanu, et aeglases žestis ei kadunud mõttepinge, mis kajastus suurepäraselt orkestris.

Nõnda kujunes mul arvamus, et kontsert koosnes meeleolukalt kammerlikust avamängust suurejoonelise sümfoonia esitusele. Kui keegi peaks küsima, miks ma Beethoveni avamängu ooperile “Fidelio” esitust ei maini, siis esiteks oli see selles kavas selgelt üleliigne ja teiseks läks aia taha.