Aktuaalne

Udu, jääd ja ojavulinat, lamburistseene ka

Evi Arujärv, Postimees

16. märts 2005

Nooruke klaverisolist, armastatud rahvadirigent, Rahmaninovi klaverikontsert, milles laulab ja tundleb vene hing ning monumentaalseid loodusmaalinguid tulvil Straussi «Alpisümfoonia» – see kõik annab ühe lopsaka rahvakontserdi mõõdu välja.

Rahvakontsert suudab pakkuda midagi imetlusväärset (noor ja andekas), midagi auväärset (maestro Klas), midagi hingele (Rahmaninov) ja selgeid suuri pilte (tajumise täiust püüdlev Straussi programmiline sümfonism). Kui ainult «Alpisümfoonia» nii pikk ei oleks.

Pianisti valikud

Rahmaninovi Klaverikontsert nr. 2 (1901) jätab pianistile kolme liiki väljendusvõimalusi: värvirikkad «kellakõlad», üldkõlasse uppuv «täitematerjal», mis nõuab tehnikat ja virtuoossust, ning lihtsad laululised meloodiad – Rahmaninovi muusika hing.

Kontserdis soleerinud 16-aastane Jaan Kapp on juba lapseeast meelde jäänud hea sõrmejooksu ja loomuliku musikaalsusega. Tema debüüdis Rahmaninovi kontserdiga oli mõndagi sümpaatset: ilus, harmooniline kõlatunnetus I osa kellade akordikas, I ja II osa hoolikalt voolitud meloodiad.

Et klaveripartii rütmikujundus (ja sellega koos ka meloodika väljendusjõud) oli natukene mehhaaniline või pärsitud, selles võib aimata noore muusiku probleeme enesekehtestamisega ja orkestriga koosmängu kogemuse puudumist.

Kolmandas osas ei klappinud koostöö silmnähtavalt. Tundus, et solist tahab muusikasse just sedasama rahutumat liikumist ja elastsemat meetrumit tuua, mis Rahmaninovist Rahmaninovi teeb, kuid dirigent ei pane seda tähele.

Muusika on kõiges

Richard Straussi «Alpisümfoonias» (1915) peegeldub 19. sajandi lõpu suurushullustus ja hilisromantikute tung kunstide sünteesi poole. Juba sümfoonia orkestrikoosseis on vägev.

See muusika, mis püüab orkestrikõla Alpi mägimaastiku piltideks tõlkida, on tegelikult ju fantaasiarikas ja lummav. See «tõlge» pääseb tõeliselt mõjule vaid laitmatu esituse puhul.

ERSO-l oli raske mammutteosega probleeme. Aga udu ja jääd, lamburistseene ja ojavulinad, äikest ja loojanguvärve jätkus sellessegi esitusse.

Et programmiline muusika modernismivaimustuse kontekstis teatava põlu all oli ja on, on tegelikult ülekohtunegi.

Inimtunnetuses ja tajus on ju kõik seotud: luules ja proosatekstideski on muusika sees, muusikas võib olla lugu ja pilt, aga on kindlasti soe ja külm, kareduse ja sileduse astmed, ruumi- ja värvimuljed sees.

Jaan Kapp ja ERSO, dirigent Eri Klas
Kavas Sergei Rahmaninovi Klaverikontsert nr 2, Richard Straussi «Alpisümfoonia»
26. veebruaril Estonia kontserdisaalis