Tambergi tuubakontsert kummutas eelarvamused

08. aprill 2005.

ERSO kontsert “Klassikaraadio 10” Estonia kontserdisaalis 1. IV, dirigent LEV MARKIZ (Holland), solist JENS BJØRN-LARSEN (tuuba, Taani).

Klassikaraadio 10. sünnipäeva kontsert toimus asjakohaselt pidulikus õhkkonnas, mida toonitas ka ERSO kava, kus kõlasid vaid maailma (Schumann, Brahms) ja eesti muusikaklassikud (Tamberg).

Kontserdi avaloo, Robert Schumanni avamängu “Manfred” romantiliselt impulsiivset karakterit toestasid orkestris dünaamiliselt eri pillirühmade reljeefsed dialoogid. Eriti tuleb siin tunnustavalt märkida puhkpillide täpset artikulatsiooni. Dirigent Lev Markiz (Holland) modelleeris esitusel küllalt emotsionaalselt kõiki tempolisi üleminekuid ning see emotsionaalsus kandus ka edasi nii orkestri dramaatilisse väljenduslaadi kui pastelsemates episoodides keelpillide tundelisse kantileeni. Veenev ja hingestatud esitus!

Seejärel tuli aga esiettekandele teos, mis juba ette tekitas ootusärevust – Eino Tambergi Tuubakontsert (2004). Tuubakontserdi kirjutamine on igale heliloojale omamoodi julgustükk, seepärast neid nii vähe kirjutatud ongi. Nii terves maailmas kui Eestis, kus Tambergi Tuubakontsert on esimene (kui mitte arvestada Mati Kuulbergi “Poeem-kontsertiinot” aastast 1970). Ning julgustükk siinkirjutaja arvates peamiselt kahel põhjusel: esiteks peetakse tuubat madalas registris törtsutavaks kohmakaks instrumendiks ning teiseks et teata üldjuhul suurt midagi headest tuubamängijatest, kuna soolorepertuaar, kus nad end näidata saaksid, on kontsertlikus mõttes pea olematu.

Eino Tamberg kummutas oma Tuubakontserdiga aga nii esimese kui teise eelarvamuse ehk teisisõnu: kui helilooja võib arvestada sellisel tasemel interpreediga nagu taanlane Jens Bjørn-Larsen, siis võib tuubale kirjutada ka kontserdi, milles tulipunktis nii mängutehnilised kui kõlalised kvaliteedinõuded. Tambergi teoses olid hästi tasakaalustatud nii selle vorm (küll ebatraditsiooniliselt viieosaline) kui orkestratsioon. Mis puutub viimasesse, siis soleerivale tuubale oli siin jäetud piisavalt “õhku”, mängu- ja mõtteruumi, mis võimaldas solisti partiil kõikides registrites ja dünaamikanüanssides selgelt esile tulla. Siit ka osalt kammerlik üldvärving, mis läbipaistva orkestratsiooniga ikka kaasneb.

Nii oli Tuubakontserdi I osas Preludio (“Prelüüd”) oskuslikult kasutatud kontrastsete registrite vastandusi (näiteks tuuba versus kõrged puupillid ja keelpillide pizzicato) ning II osas Soli (“Soolod”) erinevate pillide (viiul, tšello) soololõike, mis mõjusid kammerlike kontrapunktidena nii üksteisele kui soleerivale tuubale. Tuuba ise, muuseas, kõlas siin pehmelt kantileense ja lausa uskumatult tundliku ja lüürilise karakteriga, mida võiks võrrelda vaid metsasarve piano’dega.

Orkestratsiooni intensiivsus tihenes küll ootamatult III osas Interludio (“Interlüüd”), ent mitte kauaks, kuna selle väga lühikese osa vahetas kohe välja järgmine, Percussioni (“Löökpillid”). Siin oli löökpillidel tõesti märkimisväärselt suur osatähtsus, veelgi enam aga muusikat pingestavatel rütmidel. Bjørn-Larseni partiis sai nüüd ootuspäraselt kuulda ka tehniliselt virtuoosseid momente nii kiirete passaažide kui repetitsioonidena. Ning finaali Postludio’t (“Postlüüdi”) iseloomustas tagasipöördumine tuuba kui meloodiapilli poole. Tõepoolest – tuubal võib vabalt ka lüürilist serenaadi mängida! Lausa serenaadiks teose lõpuosas küll ei läinud, ent eepiline dimensioon lisandus nüüd muusikale siiski. Resümeerivalt öeldes väärt täiendus Eino Tambergi instrumentaalkontsertide (kõnealusega kokku 9) pikale reale.

Õhtu teises pooles kõlanud Brahmsi Sümfoonia nr 3 avaosas võisid dirigendi tempovalikud jätta mõnevõrra akadeemilise mulje, ent seda orgaanilisemalt mõjus esimese ja ka lõpukulminatsiooni ettevalmistus. Järgneva Andante pastoraalset karakterit värvisid lüürilistesse toonidesse esmalt kaunikõlaliselt ühtlane puhkpillide ansambel, seejärel juba keelpillide voolujoonelised legato’d kandvates piano’des. Esituslikult parim oli aga finaal, kus imponeerisid jõuliselt väljajoonistuv karakteriselgus ning ettekandeline arengudramaturgia. Eks dirigent peabki siin viimasesse ossa oma lavastajaande kontsentreerima, kuna Brahmsi Kolmas on puhtakujuline “finaalisümfoonia”. Mis tähendab, et kui juba lõpp on hea, siis on kõik hea.