Aktuaalne

Kontserdipeegel

Igor Garšnek, Sirp

7. oktoober 2005

Rahvusvahelise muusikapäeva kontsert: ERSO ja solistid LESLIE B. DUNNERI (USA) juhatusel Estonias 30. IX.

Sonaadivormis muusikaõhtu

On kontserte, mis on juba loomult pidulikud, ning kõnealune õhtu septembri viimasel reedel just seda oligi. Enne musitseerimist anti rahvusvahelise muusikapäeva puhul üle Eesti Muusikanõukogu tänavused muusikapreemiad: Olav Ehalale tema sütitava heliloomingu eest ning viiuldaja Arvo Leiburile panuse tõttu ERSO kõlapildi rikastamisse ning tulemusliku solistitegevuse eest.

Ning on ka kontserte, mis juba oma ülesehituselt näikse jäljendavat klassikalist sonaadivormi, ja vaadeldav muusikaõhtu oli oma ülesehituselt ka seda: Vivaldi kitarrikontsert mõjus kui selle ekspositsioon, Mozarti ja Räätsa teosed kui töötlus ning kontserti lõpetav Bartóki Orkestrikontsert kui arendatud repriis.

Esimesena kõlanud Vivaldi Kitarrikontsert D-duur RV 93 on originaalis mõeldud küll lautole, ent selle esitaja kitarrist Boris Björn Bagger (Saksamaa) tegi teosest kitarriversiooni ning ei tule salata, et see seade kõlas ERSO ja solisti esituses kõrvupaitavalt. Samas oli seda “paitust” kõige rohkem tunda Largo’s, kus orkester jättis oma pianissimo’tega Baggerile piisavalt kõlaruumi varieerimaks esituse lüürilist tundeskaalat. Samas võinuks nii I kui III osa dünaamika orkestris lähtuda Largo eeskujul suuremast kõlatasakaalust – klassikaline kitarr on kord juba habras pill ja seda ka võimendusele vaatamata. Ent kuulama pani see ekspositsioon igal juhul.

Ja nüüd muusikaõhtu “töötluse” juurde, mille esimeseks etapiks oli Mozarti Flöödikontsert G-duur KV 313 Jürgen Franzi (Saksamaa) esituses. Solist pani end juba I osas kuulama kõigepealt peenelt varieeritud artikulatsiooniga, seejärel ka oma meloodilise joonise väljendusrikaste kulminatsioonide modelleerimisega. Soolokadents kõlas aga lihtsalt hiilgavalt, mitte n-ö ainult virtuoosselt. Järgnev Adagio non troppo oli graatsiline ja galantne; eeskätt väljendus see solisti mängu emotsionaalses toonuses, aga ka orkestri plastilises fraasikujunduses. Esituslik elegants tuli aga mängu teose finaalis, kus tantsuline karakter sidus isegi flöödi ebamugavalt suured hüpped üheks tervikuks vaheldumisi tehniliste passaažide ja repetitsioonidega.

Jaan Räätsa Kontsert flöödile, kitarrile ja sümfooniaorkestrile op. 117 (2001) kõlas eelmainitud solistide esituses Eestis esmaettekandena. Suure topeltkontserdi üheosaline vorm on tegelikult petlik: nii nagu matrjoškasid mahub üksteise sisse palju, nii on ka Räätsa teose rikkalik kujundite ring üksteisest tulenev ning ka üksteist mahutav-ümbritsev.

Ent need “matrjoškad” suhestuvad suuresti kontrastiprintsiibil – orkestri vaevu kuuldav pianissimo kõrvuti võpatama panevate löökpillide fortissimo’ga, seejärel kahe solisti saateta koosmusitseerimine – ja neid erinevaid mosaiigikilde ühendab aluspõhjana räätsalik motoorika ja rütmiaktiivsus. Teose vormi täpsustavaks märksõnaks oleks “variatsioonilisus”: erinevad segmendid vahelduvad küll kiiresti läbi järjestikuste ekspositsioonide ketina, kuid need kõik on omavahel seotud. Sedavõrd kiire kaleidoskoobi vaheldumine ei lase tekkida ka kvadraatsuse-efektil – eredat materjali on ühes teoses nii palju, et mõni teine komponist võiks sellest teha veel tosin topeltkontserti.

Nüüd jõudsimegi kontserdi “repriisini”, milleks oli Bartóki Orkestrikontsert op. 116 (1943). Selle teose esitus on väljakutse igale orkestrile ning ka dirigendile. Peab ütlema, et kui ERSO võttis selle väljakutse vastu nii pillirühmade kui solistide tasemel hästi, siis dirigent Leslie B. Dunneril oli probleeme nii esimese osa tempode sidususe kui finaali tempo (Presto) kontrolli all hoidmisega. Ent hullu polnud miskit, vastupidi: loo II osa (Allegretto scherzando) esituslik võlu sai ainest järjestikuste puhkpillide solistiduode värvirikkusest, millele andis iseloomulikku koloriiti ka grotesk. Ning III osa Elegia kujunes oma maailmavalu ja fataalse ekspressiivsusega dramaturgiliselt kontserdi traagiliseks sisukeskmeks.

Oli ju hea kontsert, või mis teie arvate?