Aktuaalne

Juubilar Mozarti kingitus Eesti Kontserdile

Sirp, Vahur Luhtsalu

10. veebruar 2006

Händeli/Mozarti “MESSIAS”: ERSO, segakoor LATVIJA ja solistid ANDRES MUSTONENI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 4. II

Eelmise laupäeva Händeli oratooriumi “Messias” ettekannet võib pidada Eesti Kontserdi selle hooaja üheks eredamaks muusikasündmuseks. Nimelt tähistas Eesti Kontsert 4. II Händeli suurteose ettekandega ühtlasi oma 65. tegevusaastat. Vaatamata sellele, et kontserdiorganisatsiooni (tollase nimetusega Eesti Riiklik Filharmoonia) asutamine jääb nõukogude perioodi, tuleb Eesti Kontserdi ja tema eellase senine tegevus igati õnnestunuks lugeda – on ju see märkimisväärselt rikastanud meie kultuuri- ja muusikaelu.

1941. ja 2006. aasta vahele on jäänud nii mõndagi, mis kontserdiasutuse tänase tegevuse taustal (mida iseloomustab peamiselt klassikalise muusika kontsertide kuulajate ette toomine) võib mõjuda ka kurioosumina. Näiteks fakt, et Estonia kontserdisaali seinte vahelt on alguse saanud Vanalinnastuudio, varieteeprogrammid (sic!), rääkimata N Liidu avarusi väisanud menubändidest. Praeguse EK suureks teeneks, lisaks erisuguste muusikaürituste produtseerimisele, võib pidada nüüdisaegsete kontserdisaalide ehitamist Pärnusse ja Jõhvi ning Tallinna Tartu saali kaasajastamist. Loodan omalt poolt, et Aivar Mäel ja tema meeskonnal on pärast seda, kui üle Eesti on loodud ideaalilähedased tingimused muusika nautimiseks, soov leida nii meil kui mujal maailmas rohkem rakendust eesti muusikute potentsiaalile, nagu seda omal ajal tegi ka ENSV Riiklik Filharmoonia. Nüüd aga kõnealusest kontserdist.

Kui enamus teab Mozartit kui geniaalset heliloojat, siis möödunud laupäeval võisid kontserdisaalis viibinud veenduda, et kuulsa Viini klassiku näol on tegemist ka suurepärase arranžeerijaga. Händeli “Messias” on maailma muusikaliteratuuri üks vähestest teostest, mis on saanud suuremaks oma loojast. Kes meist ei teaks kuulsat, mällusööbivat “Halleluuja” koori või soprani aariat “Rõõmutse, Siioni tütar”?

Seda üllatavam oli kuulata selle muusikaliselt küll veidi kärbitud Mozarti varianti ehk moodsas keeles cover’it. Ja peab ütlema, et see polnud mitte sugugi halvem (ega ka parem) originaalist, vaid vaimustavalt omanäoline. Mozarti orkestreering teeb Händeli teose rõõmsamaks ja helgemaks, sest kui Händeli originaalteose esituskoosseisu kuuluvad vaid oboed, fagotid, trompetid, timpanid, keelpillid ja basso continuo, siis Mozart kasutab peaaegu kogu instrumentaariumi, mis olemas tänases sümfooniaorkestris. See asjaolu muidugi lisab muusikale võrreldamatult rohkem tämbreid ja helivarjundeid, rikastades kogu kõlapilti.

Andres Mustoneni taktikepi all üles astunud ERSO, segakoor Latvija, lõunanaabritest solistide Dita Kalniņa (I sopran), Antra Bigača (II sopran), Viesturs Jansonsi (tenor), Krišjānis Norvelise (bass) esitus paistis silma originaalsete ja läbimõeldud ning hoolikalt teostatud lahendustega.

Oratooriuminumbritest avaldasid ehk kõige rohkem muljet solistide ja koori nr 8 “Uns is zum Heil en Kind geboren” (“Sest meile sündis laps”) ja koorinumber nr 18 “Wahrlich, wahrlich!” (“Tõesti, tõesti!”), mis mõjusid oma selge artikuleerituse ja vokaalse säraga.

Solistide kõrge tase (meie lõunanaabritele iseloomulikult) üllatusi ei valmistanud, kuid oratooriumi vältel joonistusid oma vokaaliga välja pigem Dita Kalniņa ja Krišjānis Norvelis. Norvelise tähetund saabus aariaga nr 29 “Warum entbrennen die Heiden” (“Miks paganad möllavad raevus”) – ammu pole kuulnud sedavõrd puhtalt artikuleeritud bassikoloratuuri. Kalniņa väga tundlikult ja pehmelt, sumedalt kõlavate keelpillide saatel ette kantud aaria nr 14 “Er weidet seine Herde” (“Ta hoiab oma karja”) võinuks ka kividest heldimuspisarad välja pigistada!

Oleks ebaõiglane jätta märkimata Andres Mustoneni rolli ettekande jooksul: tal jagus tähelepanu iga üksiku fraasi vormimiseks, kusjuures laskmata samas silmist n-ö suurt pilti. Esituse erakordselt kõrge tase (siinkohal pean kohatuks mõne puhk- või keelpilli vale noodi nina alla hõõrumist) vihjas ühemõtteliselt sellele, kuivõrd sisuline ja intensiivne võis olla esituskoosseisu kontserdile eelnenud proovide tsükkel, mis valmistas ette selle Mozarti suhteliselt vähe levinud arranžeeringu Eesti esiettekande.

Kontserdi lõpus muljeid kokku võttes tabasin end ketserlikult mõttelt: küll on kahju, et Mozarti elu nõnda lühikeseks jäi. Sest kes teab, võib-olla oleksid muude geniaalsete originaalteoste kõrval võinud sündida teisedki kolossaalsed cover’id näiteks, Bachi h-moll missa või Johannese passioonina…