Aktuaalne

Mozart alustas, aga ei lõpeta

Igor Garšnek, Sirp

3. veebruar 2006

Festivali “Mozart 250” lõppkontsert “Mozart & Randalu I”: ERSO, EESTI FILHARMOONIA KAMMERKOOR ja solistid PAUL HILLIERI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 27. I.

Kaks nädalat kestnud ja mitmeid muusikaorganisatsioone ühendanud suur koostööfestival “Mozart 250” jõudis väärika finišijooneni läinud reedel, täpselt Wolfgang Amadeus Mozarti 250. sünniaastapäeval. Sestap olid kohal Eesti valitsuse ja Austria suursaatkonna esindajad ning asjakohased tervitussõnad ütles publikule enne piduliku õhtu algust festivali patroon, Austria suursaadik Jakub Forst-Battaglia. Ühe suure ürituse lõpp oli aga ühtlasi teise algus – kõnealune kontsert “Mozart & Randalu” juhatas sisse samanimelise uue kontserdisarja.

ERSO õhtu esimesena kõlanud, Mozarti “Figaro pulma” avamängu energiline algus näis kuidagi eriliselt mobiliseerivat orkestri kõigi pillirühmade koosmängu täpsust. Ning samas oli korraga tunda ka avamängu väga hästi kõlama pandud põhikarakteri kergust ja sädelust.

Järgnenud Mozarti Klaverikontsert d-moll KV 466 (1785) on esituslikult üsnagi komplitseeritud teos. Kuna siin on muusikasse sisse kirjutatud niivõrd palju beethovenlikku dramaturgiat ning ka sellist tundelist mõtteviisi, mis iseloomustab pigem Mozartile järgneva, XIX sajandi mõtteviisi, on selle kõige väljatoomine kõige väljendusrikkamal moel (vähemalt kõnealuse kontserdi põhjal) kindlasti loomuomane Kalle Randalule. Kui avaosa Allegro minoorse peapartii kujundas pianist lüüriliste tundevarjunditega, siis kõrvalpartii ja töötlus said juba märksa jõulisemad palgejooned. Kuid ei solist ega dirigent dramatiseerinud muusikat kõlaliselt n-ö beethovenlikult üle. Oma osa mängis siin ka klaveri ja orkestri lausa ideaalilähedane kõlaline tasakaal. Ning samas Paul Hillieri dirigendikäe all ette valmistatud klaveri soolokadents: Randalu tõlgenduses oli siin ühtaegu kuulda nii romantilist kirge, järelemõtlikult lüürilisi meeleolusid kui (Randalu puhul enesestmõistetavat) mängutehnilist elegantsi.

Järgmise osa Romanza karakter kujunes võluvalt galantseks. Kuigi siin on muusikalise materjali arenduses tunda Mozarti poolt nii armastatud variatsioonilisust, ei kadunud n-ö galantne tunnetus ka karakteri-transformatsioonides (tegelikult ka mitte ekspressiivses keskosas).

Randalu-Hillieri muusikalise partnerluse ehk kõige artistlikum lehekülg avanes aga klaverikontserdi finaalis – siin kujundasid interpreedid voolujooneliselt kõiki solisti-ansamblite dialooge. Ja ei saa paraku salata sedagi, et siinkohal panid nii mõnedki tempovalikud ERSO puhkpillide mängutäpsuse väga tõsiselt proovile. Ent emotsionaalsus, millega Randalu esitas Mozarti klaverikontserdi finaali (Beethoveni kirjutatud) kadentsi, mõjus oma läbitunnetatud retoorika ja väljendusjõuga lihtsalt fantastiliselt.

Kontserdi teises pooles kõlas Mozarti “Kroonimismissa” (“Krönungsmesse”) C-duur KV 317 (1779), mille esituslikuks märksõnaks oli etteruttavalt öeldes “majesteetlikkus”. Ja kui rääkida Kyrie võimalikest esituslikest tähistest, siis ei saa mõistagi mööda vaadata orkestri pillirühmade ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori vokaalpolüfoonilisest reljeefsusest – ansambliline homogeensus koos väljajoonistuvate solistipartiidega.

Kui kõnealuse suurteose ettekande (siinkirjutaja arvates teatud kupüüridega) puhul mõjus Gloria oma emotsionaalselt toonuselt justkui Kyrie jätkuna, siis samalaadseid loogilisi “paarsusi” sai kuulda hiljemgi. Nii moodustasid Sanctus ja Benedictus koos võluva koosluse: esimeses võis tunda paatoslikkugi suurejoonelisust ning teises, vastupidi, hoopis kammerlikku vokaalset läbipaistvust.

Ent iseäranis tõstan esile just Credo sisu- ja kõlapildi, mis lummas esmalt kooripolüfoonilise tekstuuri selge kujundiga ning hiljem sugestiivse-dramaatilise väljendusjõuga. Mõistagi mängis niisuguses tõlgenduses väga suurt rolli ka EFK solistide ansambel (Urb, Oja, Kogerman, Talvik), kelle vokaalselt “kammerlik tugipuu” hoidis kogu kõnealuse Mozarti missa esituse justkui “tappidena” väga hästi koos.

Omaette teemaks oleks Kaia Urbi suurepärane esitus teose lõpuosas Agnus Dei, kus tema vokaalpartii pastelsele kõlale lisandusid lausa hämmastavad häälevarjundid ja dünaamikanüansid.

Meie Mozarti festival sai nüüd küll läbi, ent Mozarti esitused ei lõpe õnneks ei meil ega mujal. Ja selle kinnituseks ka tõsiasi, et sarja “Mozart & Randalu” järgmine kontsert on Estonias 21. aprillil. Kuid seniks pisut kannatust – Mozart alustas, aga ega ta niisama lihtsalt ka ei lõpeta.