Juhtkiri: Võidukad eestlased

Viimasel ajal on juhtunud kuidagi nii, et eestlased võtavad võidu pea igalt võistluselt, kuhu satuvad. Selge see, et iga mõõduvõtt on omamoodi ning neid omavahel võrrelda raske, kui mitte võimatu – ent kui rääkida eestlastele olümpia ajal nii armsaks saanud spordikeeles, siis võiks Paavo Järvi, ERSO, tütarlastekoori Ellerhein ja rahvusmeeskoori helikandjale eile antud BBC Music Magazine’i auhinna seada samale pulgale näiteks Euroopa meistritiitli võitmisega.

Eestlaste tõlgendust Norra helilooja Edvard Griegi süidist «Peer Gynt» on pärast ilmumist saatnud rahvusvaheline edu – lisaks ameerika meediahiiglasele New York Timesile, mis nimetas heliplaati märkimisväärseks saavutuseks ja aasta parimaks üllatajaks klassikalise muusika vallas, on seda esile tõstnud ka ajakirjad Grammophone ja Billboard. Sestap võib Paavo Järvit, ERSOt, tütarlastekoori Ellerhein ning rahvusmeeskoori kahtlemata dream-team’iks nimetada – võitsid nad ju tunamullu maailma mainekaimaks muusikaauhinnaks peetava Grammy auhinna.

Dirigent Paavo Järvi debüütesinemisest 1985. aastal Trondheimis sai hiljuti kakskümmend aastat. «Ma armastan muusikat. Head muusikat ei ole võimalik luua seda armastamata ja ilma, et oleksid sellesse pannud osa iseendast. Parima sellest, mis sinus inimesena on.» Need kuldsed sõnad ütles Paavo Järvi ühes oma intervjuus Arterile.

Paavo Järvi on inimene, kes maailmas nime teinuna rõhutab alati uhkusega oma Eesti juuri ja kinnitab, et «Eesti asja ajamine» on talle oluline nii missioonitunde kui ka südametunnistuse pärast. Mäletatavasti tõi ta ka Grammyst kõneldes esile just asjaolu, et heliplaat salvestati Eestis – siinse tehnika ja Eesti muusikutega, täpselt nii nagu ka «Peer Gynt».

Ilmselt tuleb värske auhinna valguses kultuuriskeptikutel alla neelata sapine kommentaar, et kohaliku muusika tase jääb Euroopa ja maailma omale kõvasti alla. Meil on, mida maailmale näidata – inimesed, kes teevad oma tööd armastuse ja pühendumusega, jäävad lihtsalt silma.

Tahaks loota, et alati pole vajagi dramaatilist finišit, tundmaks kangelasi ära ja tunnustamaks neid vääriliselt. Siit edasi on pall teie käes, kultuuriametnikud – kas ei võiks kultuurkapitali ja Eesti Rahvuskultuuri Fondi aastapreemiate ning kolme Eesti Muusikanõukogu aastapreemia kõrvale mahtuda veel üks eripreemia, suurvõitude puhuks? Olümpiavõit maksab näiteks miljoni.