Eesti muusikud kirjutasid end olümpiaajalukku

01. aprill 2006.

“Vaata, siin algab kontsert,” haarab Torino toomkiriku sisemust kaema saabunud punavalges särgis Läti hokikoondise fännitar äkitselt oma kaaslase käsivarrest. Mõlemad vakatavad aupaklikult ja suunavad pilgu altariesisele, kus Eesti Riiklik Sümfooniaorkester lihvib Olari Eltsi käe all Arvo Pärdi uudisteose “La sindone” viimaseid detaile. Paari tunni pärast teeb noor eesti dirigent juba Arvo Pärdi autoriõhtu auftakt’i – Eesti muusikute ülesastumine on osa olümpiamängude kultuuriprogrammist ning kultuuriolümpiaadi tarvis valmis Arvo Pärdil ka uudisteos “La sindone”.

Proovis aimub helilooja olekust teatavat rahutust – olgugi et avalik peaproov Estonia kontserdisaalis on seljataga, leiab finaal siiski aset siin, Torino katedraalis kuulsa sindone ehk Kristuse surilina kõrval. Väärtuslikku reliikviat peitval klaaskapil on ära toodud surilina lihtne palve: jõudku Jumal iga inimeseni.

“Otsisin kaua Torino tähtsaimat punkti. La sindone on nende suurim varandus,” sõnab Pärt, kellele Torino katedraal on eriline koht. “Arvan, et kuulajail on siin kõrvad teistmoodi häälestatud, samuti kõlavad teistmoodi pillid. Sellist asja naljalt korrata ei saa.”

Kanga joonis
Õhtuks on ümberkaudsed tänavad rahvast ummistunud – kirikuga külgneval autasustamistseremooniate alal tõusevad pjedestaalile spordisangarid, Torino südalinna seatud Medal’s Plaza gigantsel laval kütab masse üles popihiid Duran Duran. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori ülesastumist Torino toomkirikus on vaatama kogunenud seitsesada muusikahuvilist, teiste seas Rahvusvahelise Olümpiakomitee liikmeid, ka Torino kõrgeim vaimulik, kardinal Severino Poletto ning hinnatud muusikateadlane,
Torino festivali Settembre Musica kunstiline juht ja raamatu “Arvo Pärt peeglis” autor Enzo Restagno.

Välklampide sähvatused tervitavad sisenevat heliloojat, nõndasamuti võetakse vastu dirigent Olari Elts. Kindlalt alustab Elts kontserdi avalooga, 1977. aastal kirjutatud teosega “Arbos”, mida sel kontserdil esitavad kaheksa vaskpilli ja löökpillid – ajakirja Il giornale della musica online’i versioonis ilmunud lühiarvustus kiidab avateost igal juhul suurepäraseks.

Ja siis kõlavad “La sindone” avataktid. Dramaatilise sündmustiku valulik kõrgpunkt hääbub äkki hauasügavusse, et taas tõusta – vaikusest kerkivad lihtsad helikujundid, ränd jätkub. Tundub, nagu laotuks laiali Torino surilina – meloodianiidid lõimuvad kangaks, millest joonistuvad üksikud hääled kui muusikalise portree ähmased kontuurid. Sel teel tuleb ette pöördeid, katkemisi, helimaailma piirimail žongleerimist ja uuestisünni õnne, kuni jõuab kätte lõppakord.

Orkestri ja Filharmoonia Kammerkoori “Cecilia, vergine romana” ning “Da pacem Domine” esitusele järgneb teist korda “La sindone”.

Vaatamata öisele lennureisile, vähestele unetundidele ja muutusterohkele prooviperioodile annab orkester Eltsi tundliku ja täpse käe all parima. Auditoorium oskab seda hinnata – avalikul peaproovil Estonia kontserdisaalis seisid eestlased plaksutades püsti peaaegu veerand tundi, niisamuti püsti tõusnud Torino publiku ovatsioonid kutsuvad autori lavale ning panevad unustama saalist kostnud mobiilitirina. Kontserdikülastaja, Eesti Humanitaarinstituudi romanistikaõppejõu Daniele Monticelli sõnul on Itaalia publik kaunis emotsionaalne ning näitab esmamulje kohe välja. “Sellest kontserdist jäi küll väga hea mulje,” kinnitab Monticelli ning eespool mainitud muusikaajakiri tõstab helitööd esile kui “lühikest, ehedat ning vaimustavat
teost, mis puhastab hinge”.

Kardinal Poletto tänab heliloojat ja dirigenti sametkarbikesse peidetud olümpia mälestusmedaliga, tänutäheks kordaläinud kontserdi eest. “Ma armastan seda teost meeletult, see on fantastiline!” õhkab Enzo Restagno ning lubab eesti esinejaid edaspidigi kavva võtta.

Dirigent Olari Eltsi sõnul on Arvo Pärdi teose maailmaesiettekanne Eesti sümfooniaorkestri esituses märkimisväärne sündmus. “Viimasest korrast, kui Eesti sümfooniaorkester kandis ette Arvo Pärdi uue instrumentaalteose, on möödunud kaua aega; meenutagem, et viimane sümfoonia esiettekanne toimus 1971. aastal,” räägib Elts.

Rahule jäi ettekandega ka kontsertmeister Andrus Haav. “See oli väga hea sooritus,” sõnab ta.

Dirigent rõhutab ka teose ettevalmistust. “Konsultatsioonid Arvo Pärdiga algasid juba möödunud aastal, koos oleme istunud kogu kontserdi ettevalmistusperioodi,” räägib Elts. “Tihtipeale on orkestrid küll head ja kiired, ent ettevalmistusaega napib. Seekord oli meil võimalus “La sindone” juba detsembris korraks läbi mängida, pärast mida valmis teosest suisa uus versioon,” mainib Elts. “Koostöö Arvo Pärdiga on ülimalt inspireeriv.”

Õnnelikult väsinud
Arvo Pärdilt uurin, millised tunded valdavad teda nüüd, kui “La sindone” on oma päriskoju, Torino toomkirikusse pärale jõudnud. “Mu hinges on segadus. On selline… õnnelik väsimus,” ütleb ta kergelt ohates.