Aktuaalne

Helilooja Helena Tulve on toon, kes kõnnib omapead

Johanna-Mai Vihalem, Eesti Päevaleht

3. aprill 2006

Reedel lõppenud Eesti muusika päevad (24.– 31. märts) möödusid SULAmise tähe all.

Tänavuste Eesti muusika päevade keskne figuur oli Helena Tulve: tema muusikat kanti kolmel kontserdil ette neli korda. Tulve autorikontserdil 29. märtsil Tallinna metodisti kirikus kõlas kuus teost.

Helena Tulve teoseid ei saa kuulata õpetatud viisil, analüüsides ja ajusid pingutades. Need rändavad isepäi ja omasoodu. Täiesti tahtmatult tekitavad need suure hulga äärmiselt meelelisi kujutluspilte ja tundmusi – peamiselt loodusjõududest, maastikest, materjalidest ja elementidest. Teos “Ą travers” tekitab vastupandamatu soovi lehitseda kuulamise kõrvale suurt ja värvilist, eksootiliste fotodega pildiraamatut. “Exodus” tekitab sõrmede vahele füüsilise aistingu liivateradest. Hommikune ärevus looduskaunis kohas päeva alustades on väga sarnane emotsioonile, mida tekitab kuulajais “Phainomenon”.

Tulve muusika räägib puhtast püüdlusest, sellestsamast kaeblikust igatsusest, millest laulab mägioja ookeani poole rutates. Tema instrumentaalpalad oleksid ideaalsed filmimuusikaks – nende illustreeriv jõud annaks liikuvatele piltidele täpselt õige ja eluks vajaliku emotsionaalse laengu. Kui õigem oleks öelda, et Helena Tulve muusika on sügavalt orgaaniline. Tema teosed ei kõnele lausetes ega jutusta, meloodial pole siin mingit rolli. Viisi asemel on edasikandvaks elemendiks üksikud toonid. Tulve loomet võiks nimetada emotsionaalseks helipõimikuks – muusika on katkematu ja voolav element, mis kõnetab sisemonoloogis märkamatult iseennast.

Looduslik voogavus on loomulik, kõige loomulikum asi maailmas. Tundub, et see muusika ei ole kunagi paberile kirjutatud, vaid ise sündinud, ellu ärganud. Keeruliste meloodiate ja käikude asemel rabavad kuulajat oma siira lihtsusega helide koos- ja ebakõlalised mõtisklused. See kaeblik, ent jõuline helide tulv on lõpuni hüütud ja lõpmatusse kanduv. Need enesekindlad toonid ei pea omavahel dialoogi, igaühel neist on jutustada omaenese lugu. Kokku on saanud hulk kõnelejaid, kel on suur ütlemistahe. Nende peamine eesmärk pole saada ära kuulatud, pigem on tegu siira eneseväljendusrõõmuga.

Tulve muusikas puudub inimliku elemendi idee. Inimene oleks selle orgaanilise voogavuse kõrval ebapuhas, kahepalgeline ja kiuslik. Siiski oli Tulve autorikontserdi kavas neli inimliku teguriga pala.

Irooniat võib leida koori ja solistide paigutuses – publiku paremale küljele, otse vastu kalduvat kiviseina surutud segakoor toob muusika voolavusse valusalt humaanse faktori. Peale selle, et teksti esitav inimhääl kutsub esile väga kindlaid assotsiatsioone, mõjuvad häälikud ja sõnad pikkade helide kõrval hüplike, kerglaste ja hakitutena.

“Sulale” leidus paariline

Kahjuks ei suutnud helivõimenduski koorist mingit stereopilti luua. Seinaäärne kooripaigutus muutis kõrgemad helid ebameeldivalt läbilõikavaks, jättes samas (või nimelt sellepärast) madalamad helid sumbeks taustaks. Äärmusele lähenes soolosoprani etteaste saali taganurgast, lae keskpaika suunduvate seinte ristumiskohast. Väikese lepituse inimkonnaga sõlmis kontserdi viimane lugu, kus sama solist kenasti keset saali publiku ette laulma lasti.

Ruumi häirivusest hoolimata on Tulve kooriteosed vormilt üpris huvitavad. Nagu instrumentide poolt kuuldavale toodud helivaip, toimib ka koor suure hulga võrdsete solistidena. Inimene esineb küll harjumuspärase lauluhäälena, ent ühel häälel sama raua tagumise asemel isikliku liini ajamine sõlmib suure indiviidide hulga helid harmoonilisemaks ja orgaanilisemaks.

Helena Tulve hitt, rostrumi võidulugu “Sula”, mis oli Eesti muusika päevade tunnussõna, toodi publikuni festivali lõpukontserdil 31. märtsil Estonia kontserdisaalis. Kõrgendatud ootused said selle looga meeldivalt tasutud, Tulve sulatas end ka nõudlikuma publiku kõrvadesse ja südametesse. Üllatuslikult oli “Sulale” vääriline paariline samal kontserdil – Eestis esimest korda esitatud Ülo Kriguli “JenZeits” tõi haaravate fraasidega teosele üllatava koega helidemerest põnevaid pöördeid. Erinevalt Tulvest annab Krigul repliikidele hingamisruumi, suunab kuulaja tähelepanu ning üllatab teda etteaimamatustega.

Estonias kõlas ka Eino Tambergi “Trompetikontsert nr 2”, mille veidi traditsioonilisemale ülesehitusele andsid mõistatusliku alatooni dzŠässilikud perkussioonisoolod. Kontserdi lõpetas Tõnis Kaumanni “Stabat mater”, imekaunis ooperlik dialoog Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja tenori Mati Turi vahel.