Aktuaalne

Elamusi keelpillimuusikast

Ardo Västrik, Muusika

1. mai 2006

“Kaljuste & Kaljuste” 17. märtsil Estonia kontserdisaalis: Andres Kaljuste (viiul), ERSO, Tõnu Kaljuste (dirigent).

Usun, et ERSO mänedžment tabas kümnesse, pannes orkestri järjekordse kontserdi pealkirjaks “Kaljuste & Kaljuste”. Kõik teavad dirigent Tõnu Kaljustet, kuid laiemale avalikkusele oli viiuldajast poeg Andres Kaljuste seni veel tundmatu. Kahtlemata tõi see kaasa suure publikuhuvi ning kontserdi eel oli tunda meeldivat ootusärevust (kontserti salvestas ka ETV). Õhtu esimene teos, Bedřich Smetana elavaloomuline ja virtuoosne avamäng ooperile “Müüdud mõrsja” toimis hea avalöögina. Muusikud said parajalt “näpud soojaks” ning publik unustas argitoimetused ja keskendus kontserti jälgima.
Seejärel kõlas mingis mõttes õhtu peateosena Jean Sibeliuse Viiulikontsert op 47. Siinkohal oleks sobiv tutvustada paari sõnaga ka noort viiuldajat. Tallinna Muusikakeskkoolis Aino Riikjärve juures ning Eesti Muusikaakadeemias Urmas Vulbi käe all õppinud Andres Kaljuste õpib alates 2002. aastast Stockholmi Väikeses Akadeemias viiulit ja vioolat Nina Balabina ning Oleg Balabini juures. Ta on pälvinud mitmeid auhinnalisi kohti konkurssidel nii Eestis (“Con brio”) kui ka välismaal (“Giovani talenti” ja “Mendelssohn Cup” Itaalias). Ma ei sooviks liigselt kommenteerida käesolevas väljaandes ilmunud poleemikat Eesti muusikahariduse olukorrast, kuid kontserti kuulates võis tõdeda, et välismaal viibimine on noorele muusikule mõjunud väga positiivselt. Sibeliuse kontserdi esitus oli igati õnnestunud. Andrese mängu iseloomustab küllalt hea tehniline valmisolek ning väga ilus viiulitoon, mis ei olnud küll liiga volüümikas – mõnedes tutti-lõikudes kippus soolohääl orkestri saatesse ära kaduma, kuid selle kivi võib ka dirigendi kapsaaeda visata. Oli huvitav jälgida isa ja poja kunstnikuloomuse erinevust. Tõnu jõuliste žestide ning kehalise liikumise taustal tundus Andres rahulikum ning mediteerivam, otsekui eemalt jälgiv, aga ägedates kohtades siiski piisavalt usin. Küsitav oli ainult solisti strihhivalik finaali alguses. Oleme harjunud kuulama küllalt eraldatud punkteeritud rütmi, kuid Kaljuste mängis seda vähem artikuleerituna, mistõttu jäi mulje veidi lohisev. Kuid loomulikult ei rikkunud see head tervikpilti.
Publiku sooja vastuvõttu vaadates tekkis mõte, et võib-olla kuulavad inimesed tõepoolest suurema heameelega oma maa artisti kui tundmatut välismaalast. Maailma tippe jõuab siia haruharva, kuid miks mitte anda rohkem võimalust noortele ja andekatele eestlastele. Olen kindel, et praegu seoses õpingutega välismaal viibivad noored viiuldajad Juta Õunapuu, Liis Joamets, Mihkel Kerem ja Mikk Murdvee, kui nimetada vaid mõnd, suudaksid meile pakkuda samavõrd huvitavat muusikaelamust.
Kontserdi teises pooles kõlanud Johannes Brahmsi Neljanda sümfoonia ettekanne ei olnud väga veenev, kuid kulges siiski tõusvas joones. Otseselt kedagi kritiseerima hakata oleks kerge, aga samas pole sellel näpuga näitamisel mingit mõtet. Võib vaid arutleda selle üle, mis on need tegurid, mis aitavad kaasa kontserdi õnnestumisele. On üldteada, et ERSO on harjunud oma karmisõnalise ja kindlakäelise peadirigendiga ning seetõttu on teistel dirigentidel üsna raske muusikutega kontakti saavutada. Samas iseloomustab Tõnu Kaljustet äärmine spontaansus ning energilisus. Sümfoonia algas üsna loiult ning dirigent ja orkester justkui alles tutvusid teineteisega. Teose edenedes aga pilt muutus, kolmanda osa alguseks olid muusikud leidnud ühise keele ning täiesti õnnestunuks võib pidada finaali, mille energiline iseloom sobis nii orkestrile kui ka juhile.