Kihnu koer Palli nautis orkestrit

05. juuni 2006.

Hallika krussis karvaga segavereline Kihnu koer Palli on juuni esimest laupäevaõhtut ilmselt kaua oodanud. Mõelda, et terve sümfooniaorkester tema väikesel kodusaarel! Viiulit on Palli varem ka kuulnud. Ikke nagu… meite uma pill. Aga tundub, et Palli unistus oli hoopis suurem. Suur, pruun ja läikivate keeltega tšello. Ainult et neid saarel ei käi.

Unistus tšellost

Vahel harva tuli raadiokrapist mõni tšellosoolo. Palli jaoks oli see muusika. Ja pühapäev. Ja Pedigree. Palli ohkas, sulges tasakesi silmad ja unistas.

Võib-olla ta aimas, et samal ajal laaditakse Tallinnas autole üks pill. Suur, pruun ja läikivate keeltega tšello alustab koos teiste pillidega keskmise pikkusega reisi mandrilt Kihnu saarele.
Kahekordne buss, seitsekümmend orkestranti. Pea kolmkümmend aastat tagasi käidi samuti saarel kontserti andmas ja mõned toonasel vabaõhulaval Straussi valsse mänginud mehed-naised astuvad lavale ka nüüd. Toonast laululava asendab juba ammugi avar rahvamaja, mille nurkades haljendavad kased ning rõõmsatest lambikestest moodustub lavadekoratsiooniks mesimummupilt. Pärastlõunal algab sellel laval ERSO peaproov ja õhtul kontsert.

Miljoni-dollari-naeratusega dirigent Kristjan Järvi põrutab jalaga aga kirglikult vastu maad ja tulevad, tulevad, kuhu nad pääsevad. Eduard Tubina eesti rahvatantsud, sümfoniett Eesti motiividel ning süit eesti tantsudest viiulile ja orkestrile.

Helilooja poja Eino Tubina silmad säravad vaimustusest. «Ma arvan, et isale oleks see ettekanne väga meeldinud,» seletab ta pärast proovi.

Koer Palli elevus on selleks hetkeks umbes mäesuuruseks kasvanud. Tõesõna, seda on rohkem kui üks väike koerasüda suudab taluda! Palli tunneb, lihtsalt tunneb, et SEE, tema unelmate pill, on juba saarel. Ärevalt nuhutab ta rahvamaja ukseklaasi. Loetud tunnid, loetud minutid ja siis lipsab kihnu memmede seelikusiilude vahel hiilides tuppa ka krässus karvaga peni. Saal on nõnda rahvast täis, et isumiseks jägub vaid mõni üksik plats. Noored nokamütsidega kutid seisavad seina ääres püsti.

Suur finaal

Dirigent tõstab ingliska alguseks käed. Väikese krässus karvaga kutsika süda lööb tagareas kiiremini kui kõik moodsad rütmimasinad kokku. «Kivikasuka» ajal ei pea neli kõhna käppa enam tantsutahtele vastu, justkui iseenesest kannavad need koerakest lavale aina lähemale ja lähemale.

Ja seal See ongi. Palli liigub ettevaatlikult edasi veel vaid mõni kiire käpaliigutus. Kohal! Palli istutab end tšellorühma kontsertmeistri Pärt Tarvase toolijala kõrvale ning sukeldub andunult heliilma. Selliste hetkede nimel tasub isegi koeraelu elada. Mis läheb talle korda enam see, et vaid mõne hetke pärast tassib väike Lisette neljajalgse muusikaarmastaja üleüldise naeru saatel ukse taha et nägemata jääb, kuidas helivõlur Tiit Kikas viimases loos elektriviiuliga improvisatsioonikiirteel imet teeb või vaimustunud Kihnu publik püsti tõuseb ja orkestrilt koguni kaks lisalugu välja plaksutab.

Mõnikord lähevad ka koertel täide just kõige paremad unenäod.