Aktuaalne

Kihnu, encore!

Kristel Kossar, Muusika

1. juuli 2006

Tõelise rahvapeo retsept kõlab nii: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Kristjan Järvi ja viiulisolist Tiit Kikas, Eduard Tubina muusika, kuueteistkümne ja poole ruutkilomeetri suurune
saar keset merd, mitusada säravat silmapaari ning üks krässus karvaga kutsikas.

Fakt, et Eesti Riiklik Sümfooniaorkester varasuvel Kihnul üles astus, on kontserdikalendris omaette märk. Nimelt olla saarerahva ajaarvamine kantud Eriti Tähtsatest visiitidest ning kontserdi vastuvõtu järgi otsustades pole kahtlust – Liivi lahe suurimal saarel on alanud ERSO ja Kristjan Järvi ajajärk.

See pole ERSO esimene Kihnu visiit, kaugeltki mitte. Kakskümmend üheksa aastat tagasi sõudis mereteed teise nimega laevuke, orkestri ees seisis Neeme Järvi, saare ainsamat vabaõhulava ründasid sääskede hordid ning kui kohalike jutte uskuda, kuulas Straussi valsse vaid käputäis naisinimesi. Rahvasuu pajatab aga veel mõndagi: mõne kihnlase meelest toodud tolleks tähtsaks puhuks kohale koguni veoautokastitäis kontrabasse. Mine’nd võta kinni, kus see tõde on, kuid rohelise kastiga pisike veoauto popsutab külla saabunud pillimehi ning ka väiksemaid pille sadamast edasi-tagasi vedada küll.

Kojutulek

Uus rahvamaja on kihnlaste au ja uhkus – moodsa vormiga, seestpoolt pidulikult valge ja suurte akendega. Argipäeviti hüppavad-jooksevad siin võimlemistunnis Kihnu kooli põnnid.
Kolmanda juuni õhtupoolikul haljendavad aga saalinurkades värsked kased, lava sügavamasse põue on sätitud lambikestest mesimummupilt ja kogu seda ilu kirjab kõrgemalt Kihnu
vöö.

Kristjan Järvile, kolmekümnekolmesele eesti soost dirigendile, kes kogu oma teadliku elu võõrsil Suure Lombi taga veetnud, on see esimene Kihnu-kogemus. Fotograaf Manija Ülle, kodanikunimega Ülle Tamm ja tegelikkuses hoopis Kihnu naabersaare Manilaiu asukas seletab tulijale kõik ilusti ära – et kuidas valmib Kihnu naise seeliku- ja sokimuster ning kuidas potisinine värv endale sihukese lustaka nime sai. “Kui ma Eestisse tulen, on mul alati tunne, justkui naaseksin koju,” räägib Kristjan. “Mitte niimoodi, et tuleksin kuhugi toredasse kohta, kus saab eesti keelt rääkida ja puha. Ma olen lihtsalt kodus ning mul pole niisugust tunnet, et peaksin kuidagi teistmoodi käituma. Olen selline nagu olen.”

Nii astubki ta pärastlõunases peaproovis Kihnu rahvamaja päevi näinud dirigendipulti ning annab Tubina tantsude avatakti. Peaproov venib suisa üht otsa pidi kontserdisse, nõnda et agaraimad saabujad saavad viimase lihvi andmist oma silmaga kaeda. Aga juba mõne aja pärast on kõik pidulik – orkestri frakkidele teevad saalist silma kaunid triibuseelikud ning otse loomulikult on kohal ka mandril tuntud ja tunnustatud Kihnu laulumemmed. Näiteks Järsumäe Virve ehk Virve Köster on kohalik viisimeister, kelle sepistatud “Mere pidu” on kohustuslik element igas seltskonnalaulikus. Kokku on ta valmis teinud üle 70 laulu ning ütleb, et igavust ta ei tunne: kui aga midagi põnevat näeb või kuuleb, selle paneb kohe laulu sisse. Nooti aga ei tunne ta mitte ning rehmab käega: pole tarvis! Laulud saab ette lauldud ju nõndasamagi. Virve mäletab, olgugi et ähmaselt, ka toda eelmist kontserti, kus “taktilööjaks”, nagu ta dirigenti kutsub, oli Kristjani isa Neeme Järvi, ning platsis on Virve selgi kontserdil.

Koer kivikasukas

Kristjan kummardab, naeratab saalile oma miljoni-dollari-naeratust ja nad alustavad. Kui “Kolme eesti rahvatantsu” ingliska kõlab enam-vähem vaoshoitud publikumile, siis “Kivikasuka” ajal kargab temperatuur saalis momentaanselt lakke. Põhjuseks krässus karvaga neljajalgne seikleja Palli, kes siivsalt paigal istuvatest jalgadest mööda otse orkestrisse lidub. Üleüldise naeru ja fotolampide sähvatuste saatel toetab ta pea tšellorühma kontsertmeistri Pärt Tarvase põlvele ja sukeldub siis kogu oma koeraliku andumusega heli-ilma. Marulise tempoga finišeerinud lugu saadavad publiku braavohüüded ja kogu lugu päädib naerva Kristjani ülemeeliku hüüatusega publikule: “Te tulge nüüd kõik siia!!!”

Kõik jäävad aga siiski paigale, väike tüdruk tassib tõrkuva musikaalse peni ukse taha.