Kõik on hästi, kui midagi ei muutu

ERSO hooaja avakontsert NIKOLAI ALEKSEJEVI dirigeerimisel
Estonia kontserdisaalis 8. IX.

Pealkirjas väidetuga iseloomustas ERSO seisundit peadirigent Nikolai Aleksejev hooaja avamisele pühendatud pressikonverentsil, lisades, et klassikalise muusika esitamine on olemuselt pigem evolutsiooniline kui revolutsiooniline. Seda mõtteavaldust võib mõista kui peadirigendi rõhuasetust esitatava kvaliteedile, mis juba saavutatud tasemel ei saa olla hüppelise iseloomuga.

Hooaja avakontserdi kava võib hinnata samast postulaadist lähtudes: Heino Elleri sümfooniline poeem “Koit” on kindlasti see teos, mis lugematu arv kordi on kõlanud meie sümfooniliste hooaegade avateosena. Sama võib lausuda ka Rahmaninovi ja Šostakovitši kui autorite kohta, kuigi teosed, vastavalt I klaverikontsert ja VI sümfoonia, ei kuulu just nimetatud autorite mängitumate hulka meie kontserdisaalides.

Eriliseks õnneks või õnnestumiseks tuleb lugeda pianist Eldar Nebolsini Eestisse toomist, mis peaks mõneks ajaks sulgema nende pessimistide suu, kes armastavad toonitada, et meid külastavad maailma nimedest ainult need, kelle teeviit on suunaga “laadalt koju”. Eldar Nebolsin (32) on fantastiliselt loogilise ja harmoonilise arengu tulemusena jõudnud kodulinnast Taškendist tänaseks maailma pianismi tippu. Piisab ühest kõnekast faktist: see noor mees on juba esinenud umbkaudu 130 (!) orkestriga üle terve maailma. Niisuguse edu garanteeris Nebolsinile esimene konkursivõit “täiskasvanute klassis” Hispaanias Santanderi konkursil, mis suhtelisele noorusele (1972) vaatamata on saavutanud autoriteedi tohutus hulgas konkursside jadas, milliseid maailmas on loendamatu hulk.

Milliste näitajate alusel konkursse hinnatakse? Ütlen kohe, et siin ei ole esimesel kohal raha. Konkursile annab näo ja kaalu žürii ja kallimaks kui kullakoormat tuleb hinnata garanteeritud kontsertide hulka ehk angažementide kaalukust. Paloma O’Shea Santanderi konkursi ajalugu on üsnagi näitlik. Alustanud 1972. aastal üsnagi kahvatu rahvusliku üritusena kohaliku žüriiga ühes isikus, arenes see üsna kiiresti arvestatavaks maailma mõõtmetes. Žüriis hakkasid ilma kujundama sellised nimed nagu Sergei Dorenski, Paul Badura-Skoda, Nikita Magaloff, Tatjana Nikolajeva, Alicia de Larrocha ja Dmitri Baškirov. 1980. aastal sai konkursil teise preemia Barry Douglas. Santanderi konkurss ei avalda võitjate preemiate summat, vaid angažementide hulga. Möödunud aasta konkursi võitjad said kutse kolmekümne (!) riigi agentuuridelt ja see on näitaja – edasine on interpreedi enda teha.

Nebolsin on seda silmatorkava eduga teinud ja tagatipuks võitnud Moskvas I Svjatoslav Richteri konkursi (2005), kus uue ja erandliku nähtusena konkursside maailmas on rõhuasetus interpreedi küpsusel, kavavalik on jäetud osaleja enda hooleks. Dresseeritud imelapsed on välistatud osalejate vanuse alampiiriga (23), ülemist pole kehtestatud. Hindajate-otsustajate hulgas on pianistide kontsentratsiooni lahjendatud ka dirigentide (Fedossejev, Temirkanov) ja isegi tšellistiga (Gutman). Põnevaid jõujooni avastad, kui leiad nii Santanderi ja Richteri žüriist nii mõndagi ühist Baškirovi, Elisso Virsaladze, Dario de Rosa ja Peter Cosse isiku näol.

ERSO avakontserdi solist Eldar Nebolsin on tunnustus eelnimetatud lugupeetud muusikute tööle, sest ta on tõesti hea. Rahmaninovi I kontsert op. 1 (1891) on olemas algversioonis ja autori enda uues redaktsioonis aastast 1917. Esimene versioon on leidnud üsna minimaalselt esitajaid, kuigi on ka plaadistatud, aga ka lõplik autori enesetsensuuri läbinud variant jääb populaarsuselt alla II ja III kontserdile. Kuulanud Nebolsini ja ERSO ettekannet, ütleks, et absoluutselt teenimatult. Teos on paljuski kompositsiooniliselt tihedam kui järgmised, eriti puudutab see finaali. Ja virtuoossusest ei maksa rääkidagi – siin on noorel (19) Rahmaninovil, mida maailmale demonstreerida.

Kui esimese osa esituses pingutas pianist ehk pisut üle oma virtuositeedi ülempiiril balansseerimisega, mille all kannatas kõlaline kvaliteet, siis Andante cantabile tegi kõik tasa ja Allegro vivace pani paika ülivõrdes hinnangu nii pianistile, ERSO-le kui autorile. Teose esituse tipphetkeks loen episoodi II osast, kus esimene fagott (Peeter Sarapuu) oskas ennast täiesti fenomenaalselt nii dünaamiliselt kui tämbriliselt klaveri alahääleks maskeerida – kammerlik oaas virtuoosses “kõrbemaastikus”.

Šostakovitši VI sümfoonia esimest osa, ca 20-minutilist Largo’t on üks 1948. aasta kirglikest autori materdajatest Marian Koval nimetanud “teekonnaks mitte kuhugi”. Koval suunas sinna “mitte kuhugi” Šostakovitši, kuid mida mõtles Dmitri Dmitrijevitš, kui kuulutas ajakirjanduses kõigile, et kirjutas sümfooniat Leninile mõeldes, aga välja tuli 20minutilise hingejuurdlusega, millele lisas kaks lühikest, groteskset ja sarkastilist pljaska’t?

Šostakovitši VI sümfoonia Nikolai Aleksejevi interpretatsioonis on saavutus, mis väärib väga head orkestrit. ERSO on oma evolutsiooninivool astunud väärika sammu, kõlas värskelt ja loominguliselt. Meeldejäävalt heal tasemel olid Largo ulatuslik flöödiretsitatiiv Mihkel Peäskelt ning Arvo Leiburi ja Jaanika Lentsiuse (piccolo) sooloepisoodid pljaska’des.

Kõik on hästi. Loodame, et ei muutu midagi.