Šostakovitši satiir ja traagika kõnetasid Eesti publikut

21. september 2006.

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Eesti Kontserdi, Tallinna Filharmoonia ja Vanemuise avakontsertidel kõlasid vene helilooja Dmitri Šostakovitši teosed. Nimelt möödub 25. septembril tema sünnist sada aastat.

Nii ERSO, Eesti Kontsert kui ka Tallinna Filharmoonia olid avakontsertide puhul tõsist vaeva näinud ning kõik kolm esitust olid äärmiselt kõrgel tasemel: tehniliselt tugevad, erksa dünaamilise plaaniga ja sisu poolest läbinisti mõtestatud.

Muusikaväline sõnum

Ülemöödunud reedel, 8. septembril aset leidnud ERSO 80. hooaja avakontserdil kõlas lisaks Heino Elleri “Koidule” ja Rahmaninovi 1. klaverikontserdile Šostakovitši 6. sümfoonia. Avakontserti juhatas orkestri peadirigent Nikolai Aleksejev.

Olgugi et Šostakovitši süm-fooniad pole otseselt programmilised, ei salga keegi nende muusikavälist sõnumit. Tema sümfooniaid on põnevalt lahti mõtestanud Peterburis resideeriv muusikateadlane Rein Laul. Artiklikogumikus “Sissevaateid muusikasse” kirjutab Laul Šostakovitši muusikast bolševistliku ideoloogia ja praktika valguses. Tema sõnul ei tunne muusikaajalugu geeniust, kes oleks olnud Šostakovitšist vastuvõtlikum ajastu sotsiaalsele kontekstile. “Ta on ületamatu mitte ainult ajastu põhiolemuse tabamise oskuses, vaid ka selle koloriidi vähimate muudatuste tunnetamisel,” kirjutab Laul. Laulu sõnul väljendub just Šostakovitši 6. sümfoonias n-ö küpse stalinismi ja organiseeritud terrori ajajärk.

Dirigent Nikolai Aleksejevi tõlgendus sümfooniast oli vägagi jõuline ja igast taktist oli kuulda, et ta teab, mis teeb. Aleksejev juhatas orkestrit ülimalt range käega, pannes kõlama iga väiksemagi partituuris peituva tundevarjundi, millega pääses heliteos mõjule kogu oma hiilguses.

Šostakovitš õpetab ajalugu

13. septembril toimunud Eesti Kontserdi avakontserdil esitasid Saksa Bochumi Sümfoonikud, Iisraeli sopran Gal James, Vene bass Aleksander Anissimov ja Eesti Rahvusmeeskoor Bernsteini 1. sümfoonia “Jeremija” ja Šostakovitši 13. sümfoonia “Babi Jar”. Dirigeeris Steven Sloane Ameerikast.

Taas oli tegu äärmiselt efektse ja detailitundliku esitusega. Õhtu tipphetkena mõjus 13. sümfoonia esimene osa, milles kõlas Jevgeni Jevtušenko luuletus “Babi Jar”. RAM ja solist Anissimov näitasid, kui ideaalselt võivad olla seotud tekst ja muusika. Jevtušenko värsid ilmusid 1961. aastal ajalehes Literaturnaja Gazeta ning rääkisid avalikult antisemitismist, täpsemalt 1941. aasta juutide massimõrvast Babi Jari juures. Šostakovitš on oma “Tunnistuses” kommenteerinud: “See luuletus rabas mind. See rabas tuhandeid inimesi. Paljud olid kuulnud Babi Jarist, kuid oli vaja Jevtušenko luuletust, et see kõigile kohale jõuaks.”

13. sümfoonia esitusele ei jäänud sugugi alla ka neljapäeval, 14. septembril aset leidnud Tallinna Filharmoonia avakontsert, kus kõlasid Šostakovitši 14. sümfoonia g-moll ja 1. tšellokontsert Es-duur. Esitas Tallinna Kammerorkester ja dirigeeris Eri Klas. Esimeses pooles soleerisid sopran Pille Lill ja bass Leonid Savitski. Tšellokontserdil säras nooruke Silver Ainomäe. Temas on ühendatud kõik heaks interpretatsiooniks vajalikud omadused: Ainomäe esitus oli nõtke ja puhas, selles leidus nii vajalikku väljapeetust kui ka ettevaatlikkust ning kõik motiivid olid läbinisti mõtestatud.

Kui ERSO hooaja avakontserdil oli Estonia kontserdisaal pilgeni täis, siis ülejäänud kahe kontserdi ajal jäid saalides read pisut hõredamaks. Ja sellest oli kahju.

Šostakovitši teosed on noorele inimesele akadeemilise muusikaga tutvumiseks vägagi sobilik repertuaar ning oleks see vaid minu teha, lisaksin tema sümfooniad silmagi pilgutamata keskkooli ajalooõpetuse programmi. Küllap tooks see muusika juurde nii mõnegi ajaloohuvilise noore, kellele on elevant kõrva peale astunud. Ja mine tea, ehk avastaks mõni muusikahuviline noor enda jaoks seeläbi ajaloo võlu ja valu.

Pole sugugi naljaasi kuulata lühikese aja jooksul nii palju Šostakovitši muusikat, pealegi veel sedavõrd heas esituses. Kuigi muusika tähenduse üle arutleda on pisut kahtlane, peab olema üdini tuim, et mitte tajuda selle muusika ähvardavat jõudu, kibedat huumorit ja ülimat erudeeritust. Muide, kõigil kolmel kontserdil hakkas rahvas aplodeerima väikse viivitusega. Vist ei tõusnud neil käed nii kähku atmosfääri lõhkuma.

Klassikaraadio juubeliprogramm

••  Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder koordineerib rahvusringhäälingute liidu EBU raadioprojekti “Dmitri Šostakovitš — 100”. Tegu on Šostakovitši sümfooniate ja kvartettide lindistuste sarjaga, kus iga teost esitab eri maa muusikakollektiiv.

••  “15 sümfoonia salvestuste valikul lähtusime nii geograafilisest kui ka stiililisest tasakaalust,” ütles Teder. “Kui Ida-Euroopas on Šostakovitš tuntumaid 20. sajandi sümfoniste, siis Lääne-Euroopa alles avastab tema loomingut.” Kaasatud on legendaarsete vene maestrote salvestused: Valeri Gergijev, Gennadi Rošdestvenski, Aleksandr Dmitrijev jt. Salvestused on tehtud ajavahemikus 1982– 2006.

•• Eestit esindab projektis 1977. aasta ERSO 8. sümfoonia salvestus, juhatab Neeme Järvi. Klassikaraadios saab sümfooniate sarja kuulata kolmapäeviti kell 19.

Heliloojast
Dmitri Šostakovitš
Elu ja juubelipidustused

••  Dmitri Dmitrijevitš Šostakovitš sündis 1906. aastal Peterburis ning lõpetas Leningradi konservatooriumi pianisti ja heliloojana.

••Ta on kirjutanud nii orkestri-, kammer- kui ka vokaalmuusikat, sealhulgas ballette, kaks ooperit jms. Tema sümfooniatest on tõenäoliselt tuntuimad 5. sümfoonia ja 7. sümfoonia “Leningrad”.

•• Kuigi Šostakovitš  oli tunnustatud helilooja, polnud tema elu kergete killast ning ta muusika üle mõisteti mitmel korral karmilt kohut. 1948. aasta Nõukogude Liidu heliloojate kongressil mõisteti Šostakovitš koos mitme teise heliloojaga hukka kui formalist. Šostakovitš  suri 1975. aastal.

•• Venemaal algasid juubelipidustused juba möödunud aasta lõpus. Suure Teatri lavale jõudsid Šostakovitši ooperid ja Valeri Gergijev dirigeeris kõiki tema sümfooniaid. Kuid muidugi ei piirdunud asi ainult Venemaaga ja Šostakovitši ümmargust sünnipäeva tähistatakse kõikjal maailmas. Näiteks aasta algul leidis sel puhul Manchesteris aset suur festival, sellele järgnesid festivalid Roomas ja USA-s.

Loe artiklit Eesti Päevalehe kodulehel.