Aktuaalne

Ester Mägi ja tema kuulajarahvas

Virve Normet, Muusika

1. veebruar 2007

Ester Mägi juubelikontsert 12. jaanuaril Estonia kontserdisaalis. Esinesid Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Estonia Seltsi segakoor, Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, Eesti Rahvusmeeskoor ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Dirigendid Mikk Üleoja, Heli Jürgenson, Triin Koch, Mihhail Gerts ja Tõnu Kaljuste.

Hästi ja targalt koostatud kontserdiprogrammi esimene osa tegi nelja koori kaudu justkui omamoodi läbilõike Ester Mägi väga ulatuslikust kooriloomingust. Teises osas kõlasid teosed orkestriga, valituna helilooja erinevatest loominguetappidest.

See ei ole kontsert, mida saaks arvustada. Selleks olid nii esitajad kui ka kuulajad kõrgemotsionaalses seisundis ja kõike muud kui objektiivsed. “Mõtisklused”, “Igav liiv” ning “Ma
laulan läbi murede” ja “Iluleme, kui veel võime” tsüklist “Lauluema”, mida esitas Eesti Filharmoonia Kammerkoor Mikk Üleoja juhatusel, on rasked laulud. Rasked vokaaltehnilises mõttes, hõrkude, väga tihti tihedate dissonantsirohkete akordidega, mis koori suus sulavalt pehmete ja värvikatena kõrvu paitavad, kauniteks kõlapanoraamideks muutuvad või erksalt ja rütmikalt meeleolumuutustesse viivad. Muusika järgib õige täpselt teksti. Meie oma, eestikeelset, mis pärit Anton Hansen Tammsaarelt, Debora Vaarandilt, August Annistilt ja rahvaluulest. See on rahvalaululine “alltekst” muusikas.

Jah, Ester Mägi loomingust rääkides rõhutatakse ikka ja jälle Mart Saare mõju ning rahvalaulu osa ja tähtsust. Ent mulle tundub küll Ester Mägi loominguline sulatusahi väga-väga ainulaadne, tulemuseks muusika, mis habras ja elegantne, delikaatne ja samas kirglik, suurte kontrastidega, ja ikka kõlakeelelt nii temalik… Ja need laulude lõpetamised! Dirigendid väidavad, et musitseerimise kõrgkunst johtub just muusikalise mõtte lõpetamise tunnetusest, nii iga fraasi ja mõtte tasandil kui ka terviku osas. Näib, et see salavõti kehtib ka loomingus. Ester Mägi armastab suubuda valdavalt ikka Harmooniasse ja Ilusse. See jätab hinge puhtuse ja rõõmu tunde.

Estonia Seltsi segakoor ja Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor olid meeldivad üllatused. Nad on väga lähedal professionaalsele tasemele. Segakoor kui koor on mahlakas nähtus ja moodustas õrnhapra kammerkoori järel toreda vahelduse. Heli Jürgenson käsitles oma koori lausa laulupeoliku žesti ja kõlajõuga. Laulude valik – “Laulikutele”, “Vaikne lauluke”, “Siin mu rõõmumaa” – andis selleks ka võimaluse. Kui neile järgnes Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, siis pakkus see omakorda mitu toredat naudinguhetke. TÜAN on väga hea koor, ja naiskoori hing ja võlu on heliloojal nii peenelt tabatud, et mõistad – naiskoor ja ainult see sobib neid laule ette kandma! Koori peen vokaalikultuur ja dirigent Triin Koch oma napi žesti ja filigraanse väljatöötlusega mõjus ääretult sümpaatselt. Siin oli tunda helilooja vaimulaadi tõeliselt head mõistmist.

Kaks monumentaalset teost, “Kerkokell” ja “Tuule tuba” Rahvusmeeskoori esituses olid nii dramaturgiliselt kui ka mastaabilt koorisümfooniate mõõtu. Teoseid saatis orelil Piret Aidulo ja juhatas väga võimekas noor dirigent Mihhail Gerts. Noori andekaid muusikuid kuulates-vaadates süveneb kindlustunne – vähemalt muusika tulevik on heades kätes!

Kontserdi teine pool tõi lavale kolm teost sümfooniaorkestriga, dirigeerimas Tõnu Kaljuste: Viiulikontsert aastast 1958, helilooja kõige populaarsem orkestriteos “Bukoolika” aastast 1983 ja Variatsioonid klaverile, klarnetile ja kammerorkestrile aastast 1972. Viiulikontserdis soleeris Arvo Leibur, Variatsioonides Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa ja Madis Kari. Kui äsja olime imetlenud Ester Mägi oskust iga kooriliik talle ainuomaselt kõlama ja kõnelema panna, siis orkestriteoste helikeel kõneleb juba varakult ilmnenud andest, tegelikult kaasasündinud loojanatuurist ja isikupärasest kõlamaailmast, professionaalsest orkestrikäsitlusest rääkimata! Loomulikult on iga aastakümme lisanud uusi psühholoogilisi tagamaid ja käekirja tugevamaid ja tumedamaidki jooni, aga nii nagu me ei hakkaks redigeerima ega toimetama vanu armastuskirju, nii kuulame huvi ja põnevusega helilooja(te) noorusaja teoseid ja hilisemaid, üha küpsemaid ja küpsemaid teoseid.

Sünnipäevakontsert kui tervik oli kindla käega ja pieteeditundlikult kokku pandud ning esitamise mõttes igati õnnestunud. Helilooja tänas südamlikult muusikuid, eriti soliste ja dirigente. Ja publikut. Tunne, mis kõigile saalis viibijatele hinge jääb, on ühine armastus- ja hellusetunne meie auväärse helilooja vastu. Silme ette jääb pilt: me kõik seisame püsti, kogu saalitäis ja rõdude rahvas, aplodeerime ega taha lõpetada… See aplaus pole seekord mitte esinejatele, vaid heliloojale, keda me küll teame, aga kelle looming meid igal hetkel taas sügavalt puudutab ja üllatab. Meie nägudelt peegeldub avatus, hinges on mingi eriline ühtsustunne, justkui mõnikord laulupidude lõpul, kui tajume ühist rahvustunnet, ühist uhkust ja sügavaimat, isetut rõõmu. Meie, kuulajad, justkui tahaksime, et helilooja mõistaks – need lauljad-mängijaddirigendid ja kõik need, kes saalis istuvad, olgu nad muusikud või mitte, me oleme ta omaks võtnud.

10. jaanuaril sai helilooja Ester Mägi 85- aastaseks, aga tema viimased oopused on vaevalt aasta vanad!