Eesti interpreedid Estonia kontserdisaalis

Tark dirigent võtab kaalutletud riski, kui arvestab eesti interpreetidega – tõstab ERSO parnassil astme võrra kõrgemale.
ERSO ja PÄRT TARVAS (tšello) JÜRI ALPERTENI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 23. III, kavas Carl Maria von Weberi avamäng ooperile “Abu Hassan”, Richard Straussi “Sinfonia domestica” ja Antonín Dvořáki Tšellokontsert.

Pealkirjast nimetatu osas on olnud halvemaid ja paremaid aegu ning formaalselt on ju kõik korras. Tegelikult satub eesti interpreete sellele lavale tänapäeval hästi harva. Põhjenduseks ikka argument, mis ei talu vastuargumente, ja see on – nad ju ei müü. Sellises situatsioonis tuleb väga kõrgelt hinnata ERSO võetud riski tulla välja akadeemilise kavaga päris omade, nn mittemüü(da)vate eesti interpreetidega. See tähelepanuväärne päev oli 23. märtsil, kui ERSO ees seisis dirigent Jüri Alperten ja solisti rollis oli tšellist Pärt Tarvas.

Kui kontsert algab kavalehest, siis see oli esmapilgul päris traditsiooniline, see tähendab avamäng, instrumentaalkontsert ja sümfoonia. Lähemal tutvumisel osutus aga üsna põnevaks ja pani isegi muigama. Kuidas siis teisiti, kui saad teada, et Carl Maria von Weberi ainukeseks ajendiks ooperi “Abu Hassan” kirjutamisel oli karjuv rahapuudus, et ooperi kulminatsiooniks on võlausaldajate koor ja tegevus toimub ei kusagil mujal kui Bagdadis. Kahetseda võib ju asjaolu, et ettekandele tuli ainult ooperi avamäng (esiettekanne 1811. aastal Münchenis), kuid tõenäoliselt ei jätkukski ERSO-l raha võlausaldajate koori ettekandeks koori palkamiseks.

Avamäng oli mõnusalt kergeks sissejuhatuseks instrumentaalkontserdile ning seda kohta täitis Antonín Dvořáki (1841–1904) Tšellokontsert h-moll op. 104 (esiettekanne 1896. aastal Londonis). See ulatuslik kontsert, mida mõned uurijad on nimetanud ka autori kümnendaks sümfooniaks, on omas žanris kindlasti populaarseim teos ja menukuselt täiesti võrreldav selliste hiiglastega nagu Tšaikovski Klaverikontsert nr 1 või Brahmsi Viiulikontsert. ERSO-l on hea tava, kuna arhiiv võimaldab seda, kavas ära märkida teose esitused aegade jooksul. See võimaldab objektiivselt hinnata nende nii-öelda äraleierdatust. Selgub, et nii populaarset teost kui Dvořáki Tšellokontsert on viimase 63 aasta jooksul esitatud ERSOga 13 (!) korda. Arvatavasti on seda lavale toodud ka mõne teise eesti orkestriga, kuid igal juhul mitte selle arvu suurusjärku muutvat kordi. Niipalju siis leierdamisest. Sellele vaatamata on teos populaarsete hulgast ja samuti seoses ka hästi välja kujunenud esitustavadega.

Siin ongi solist valiku ees: kas neid järgida või leida oma nägu. Tšellist Pärt Tarvasel on alati olnud oma nägu. Esiteks on ta eesti tšellistide ironman, tema tehniline baas talub raudselt Dvořáki teoste esitatud kõrgeid nõudmisi. Teiseks lubab Tarvas endale väljaütlemisi interpretatsioonis, mis ei mahu traditsioonide raamesse ning mõjuvad esmapilgul isegi pisut ehmatavalt, kuid partituuri silmitsedes leiad nendelegi objektiivseid põhjendusi. Üldmuljena jäi kõige tugevamini kõlama pateetiline (heas mõttes) rõhuasetus ja vähem traagilis-lüürilised episoodid. Kuid ka selle hinnangu võib ümber lükata, kui meenutada teise osa Adagio ma non troppo üldmuljet, aga eriti episoodi Quasi cadenza’st kuni Tempo I-ni (nr 7). See minu maitse kohaselt selle teose geniaalseim lõik, kus soolotšellole üksteise järel lisanduvad klarnet, flööt, fagott, metsasarv ja timpan, oli esitatud absoluutselt tasakaalukas kammeransamblis nii koosmänguliselt kui kõlaliselt ja üleminek Tempo primo’le oli fantastiliselt hea.

Traditsioone järgides on see lõik esitusel alati (pehmelt väljendudes) kategooriast “pudru ja kapsad”. Ma ei oska isegi öelda, kellele langeb vastutus – kas dirigendile või solistile, või kõigile, kuid seda episoodi kuulsin ma laval esmakordselt absoluutselt ideaalses seisukorras. Kuigi võite ju arvata, et olen kõnealust teost kuulnud paljude tipporkestrite, solistide ja dirigentide esituses. Seevastu tundus kogu helitöö traagilise lõpu (Coda) saabudes, et solistile oli teos justkui juba lõppenud. Juriidiline õigus oli tal ka selles punktis, sest tolle Coda on autor teosele hiljem juurde lisanud, kuid moraalset õigust küll mitte.

Kontserdi teises pooles kanti ette Richard Straussi (1864–1949) suurteos “Sinfonia domestica” op. 53 (esiettekanne 1904. aastal New Yorgis). Nüüd tasub tähele panna daatumit 23. III 2007 ja see meelde jätta. On väga tõenäoline, et sel kuupäeval toimus R. Straussi “Sinfonia domestica” esiettekanne Eestis, kui keegi ei tõesta vastupidist. Ja nüüd ka mõni sõna dirigendist nimega Jüri Alperten (1957). Kõrgelt haritud pianist (professor Bruno Lukk) ja dirigent (professor Ilja Mussin!). Minu teada valdab ta ka klarnetit – ta on erakordselt andekas ja erudeeritud muusik ning sama erakordselt tagasihoidlik, kes kohe mitte sugugi ei kipu ennast eksponeerima.

Richard Straussi suurteose ettekanne Jüri Alperteni juhatusel kuulub nende ERSO õnnestumiste hulka, mis ei jää lihtsalt hooaja margiks, vaid jääb märgiks horisondile palju kaugemale, mille poole liikuda. Vormilt ülikeerukas (üheosaline) programmiline (perekonna sümfoonia), rohkete orkestrisolistidega, suurekoosseisuline (näiteks üheksa metsasarve) sümfoonia on lihtne käest minema ka korrektse ettekande puhul. Ütleme ausalt, et seda teost seedida, rääkimata nautimisest, peab olema tegu väga hea ettekandega. Jüri Alperten võttis tohutu riski, kui asus seda Eesti esiettekannet teostama. Ise ta põhjendas oma tegu järgmiselt: “Alati nad ütlevad, et, ah, seda me mängisime eile, aga seda me mängime homme. No ma siis võtsin “Sinfonia domestica”, seda nad ei ole kunagi mänginud.” Ja nagu selgus, on targa inimese võetud risk alati kaalutletud, sest tulemus oli super. Kui ma Dvořáki teise osa ansamblis ei osanud “süüdlast” leida, siis sümfoonia suur fuuga oli mängitud sellises ansamblis, mis peaks ERSO tõstma parnassil astme võrra kõrgemale ning siin saab “süüdistada” küll ainult dirigendi teostusvõimet.

Muide, mulle tundub veel, et mida rohkem on partituuris ridu metsasarvedele, seda paremini nad ERSOs mängivad. Kui siin veel müümisest kõnelda, siis ei saa kuidagi väita, et saal oli eesti interpreetide kohaselt pooltühi. See polnud isegi mitte pooltäis, vaid soliidselt rahvastatud ja nende hulgas palju asjatundlikke noori inimesi, kes tegijaid kirglikult tänasid ning lausa möiratasid, kui dirigent üheksa metsasarve õhtu lõpuks ovatsioonide ajal püsti tõstis.