Aktuaalne

Helijälgedel kihutav rekordimees

Riina Luik, Postimees

14. märts 2007

Eestisse kontserte andma tulev maailmakuulus dirigent Neville Marriner peab end täiesti tavaliseks Lincolni kutiks, kes on vaid juhuse tahtel sattunud muusikataevasse säravate tähtede sekka. Ta võiks ammu mõnusalt elu nautida, kuid töökalendris on juba ette keeratud aasta 2010.

Olete ehk kursis, et meil, eestlastel, on õrritav komme kõigilt üle maailma siia sattunute käest esimese asjana küsida: mida te meist teate? Tahan jätkata traditsiooni.

Seda peaksite küsima hoopis minu abikaasa käest, sest tema tegi ära väga põhjaliku kodutöö ja kindlasti oskaks ta rääkida palju rohkem kui mina. Nimelt reisib ta minuga koos väga valikuliselt: Ameerikasse tulla ei taha, Itaaliasse aga alati. Ning kohe, kui ta kuulis, et ees ootab Tallinn, oli ta otsemaid nõus. Tema teadmiste kõrval on minu omad nullilähedased.

Ma ei pidanud silmas mitte niivõrd geograafilisi või ajaloofakte, pigem kunagisi või praeguseid kontakte meie muusikute ja muusikaeluga.

Pean teid siingi kurvastama, see on minu esmakordne kohtumine Eestiga ja ka teie orkestriga. Mul pole kahjuks olnud võimalust juhatada ühegi eesti helilooja teost.

Mis mulje jättis teile esimese proovi järel ERSO? Selle, mis iseloomu ja võimetega orkester on, tunneb ju dirigent kohe ära.

Kasutades inimlikke kategooriaid, võin öelda, et ERSO on väga hea tervise juures ja seda on küll tõesti kohe tunda. Muusikud on tähelepanelikud ja väga koostööaltid. Aga eks muidugi – alati, kui dirigent astub orkestri ette, kulub mingi aeg, et üksteist natuke põhjalikumalt silmitseda ja tundma õppida.

Kaua te mõtlesite, enne kui ERSO-le oma jah-sõna andsite?

Ma ei mõelnud kaua, kuid hetkest, mil minu mänedžer Stephen Wright seda võimalust mulle pakkus, kulus tänaseni ümmarguselt kaks aastat. Nii see juba dirigentide puhul on, töökalendris keeran juba 2010. aasta lehti. Selle aasta alguski oli väga tormiline: järjestikused juhatamised Ameerikas, Saksamaal, Ungaris, Hispaanias. Ja ikka satub nende sekka mõni täiesti uus paik ja orkester nagu nüüd Eestis koos ERSOga.

Teid peetakse väga heaks Mozarti-dirigendiks, on ta teie vaieldamatu favoriit?

Kindlasti on Mozart üks neist heliloojatest, kelleta ma kava kokku panna ei tahaks. Tallinnas ja Tartus esitame koos Andrew’ga (poeg Andrew Marriner) ka Mozarti klarnetikontserdi A-duur KV 622. Armastan väga ka Straussi, kuid Mahler, mille ees paljudel dirigentidel on kerge hirm ja mida kõik tahaksid juhatada, ei kuulu paraku minu lemmikute hulka. Olen Mahlerit küll juhatanud, kuid minu jaoks on tema teostes kõike kuidagi liiga palju, andku tema loomingu austajad mulle see seisukoht andeks. Mulle ei meeldi väga ka oopereid juhatada, sest… kuidas ma nüüd ütlengi, ooperis põrkuvad liiga paljude osaliste huvid, igaühel on asjast oma nägemus.

Olete kord öelnud, et aja jooksul muutub nii publiku kui ka heliloojate maitse, arenevad muusikute võimed. Milles need muutused avalduvad?

Publikust rääkides: märkimisväärselt vabam olek ja suhtumine ka klassikalisse muusikasse. Pole enam jäiku reegleid ja tabusid. Kümne Ameerikas töötatud aasta jooksul kogesin, kui palju aitab publikul teost mõista see, kui nad näevad oma silmaga selle loojat. Ka helilooming on muutunud mitmekesisemaks, värvikamaks ja põnevamaks. Orkestritel on tekkinud oma selge stiil, on tekkinud distsipliin ja esinemisi plaanitakse aastateks ette – täpselt nagu seda teevad ka nõutud dirigendid. See polnudki nii väga ammu, kui orkester vaatas seinalt parimal juhul nädala tööplaani ja läks käigupealt mängima ükskõik kuhu.

Aga teie ise – missugune on teie enda dirigendikäekiri?

Ma pean ennast n-ö kogu-orkestri-dirigendiks. See tähendab, et mulle meeldivad teosed, mis annavad võimaluse täisorkestril särada, oma anne ja töökus esile tuua. Arvan, et olen suhteliselt leebe, heaga saavutab alati rohkem kui kärkimisega. Ausalt öeldes ma ei kannata diktaatori tüüpi dirigente, arvan, et nende aeg on ümber.

Vaatate oma tööplaanides mitu aastat ette, on teid ees ootamas ka midagi erakordset?

2009 on tulemas tõeline juubelisadu: minu enda asutatud kammerorkester Academy of St. Martin in the Fields saab 50, Los Angelese kammerorkestril ja Austraalia sümfooniaorkestril täitub 40 tegevusaasta. Kui oled näinud neid orkestreid kasvamas ja arenemas, on tore olla koos ka selliste tähtpäevade puhul. Ja muide, samal aastal tähistan ka oma kuldpulmi ja võin rõõmuga öelda, et mul on abikaasaga väga vedanud.

Sir Marriner

• Viiuldaja ja dirigent

• Sündis 15. aprillil 1924 Lincolnis Inglismaal.

• Õppis viiulit Briti Kuninglikus Muusikakolledžis Londonis.

• 1949 asutas Virtuoso String Trio ning veidi hiljem Jacobean Ensamble’i, jätkates samal ajal muusikaõppejõuna Royal College of Musicuses.

• 1959 asutas kammeransambli Academy of St. Martin in the Fields ning sai selle kunstiliseks juhiks ja peadirigendiks.

• On olnud Los Angelese Kammerorkestri, Northen SO, Minnesota Orkestri ja Stuttgardi Raadio SO juht; Dresdeni Staatskapelle ja Amsterdami Concertgebouw Orkestri külalisdirigent ja juhatanud paljusid maailma väärikaid orkestreid.