Muusika on üllatusterohke rännak

Kenti Kadarik teenib seitsmeteistkümnendat hooaega leiba Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris muusikuna.

Kui kaua olete ERSOs töötanud ja mis teid selle ameti juures kõige enam paelub?

Mul on ERSOs käsil 17. hooaeg. Kolleegidega võrreldes suhteliselt vähe veel, arvestades, et sama kaua seda ametit ju õpitakse. Tipptulemus on 50 aasta ümber ERSOs, näiteks Kalju Terasmaa. Selle ameti võlu on minu jaoks üsna suur vaheldusrikkus muusikas. Kuigi tööprotsess on rutiinne, on iga nädal uus kava, uued dirigendid. Mängida tuleb nii uuemat kui ka vanemat repertuaari.

Mängite vioolat. Mis teeb selle pilli teie jaoks eriliseks?

Kindlasti tämber. See pill kõlab kord nagu viiul, kord nagu tšello, kuid on siiski neist erinev, põhjamaiselt karge. Vioola ei ole just eriline soolopill. Oma suuruse tõttu on seda küllaltki ebamugav mängida. Aga kindlasti annab ta värvi ansamblites, orkestrites.

Iga orkester peab arenema. Millised on ERSO tulevikuplaanid teie jaoks?

Kes maksab, tellib ka muusika, nagu öeldakse. ERSO-le maksab riik, seega tuleks kultuuriministeeriumilt küsida, mis meist saab. Ootan minagi neid muutusi, mida igalt poolt lubatakse. Ega orkestrandi töö küll oluliselt erine siin või mujal maailmas, võib-olla ainult orkestri ülalpidamine. Rikastes riikides suudab orkester end piletitulust elatada, aga enamasti “toodab” orkester siiski kahjumit, mis tuleb kellelgi kinni maksta. Ma siiski veel loodan, et Eesti oma arengus ei kaota orientatsiooni väärtushinnangutes, mis selles raha ja asjade maailmas võib kergesti juhtuda.

ERSO on tuntud ka rahvusvaheliselt. Milline on olnud kõige kaugem riik, kus olete esinemas käinud?

ERSO-sugust suurt orkestrit on füüsiliselt väga keeruline ja kulukas transportida. Näiteks kui möödunud aastal Torinos käisime, jäi lend minnes ja tulles mitu tundi hiljaks, sest pillid ei tahtnud lennukisse ära mahtuda. Ikka kippus mõni kontrabass või harf pealelaadimisel üle jääma, kuigi proovilaadimine sai tehtud ja teoreetiliselt oleks pidanud kõik sisse mahtuma. Järelikult on lihtsam maad mööda reisida, mis on aga aeganõudvam ja orkestrandile kurnavam. Geograafiliselt on kõige kaugemad maad, kus ERSOga käidud, Hispaania, Itaalia, Sitsiilia.

Mis tõi teid muusika juurde?

Muusika on kõikjal meie ümber. Tänapäeval peetakse muusikaks igasuguseid mürinaid ja kolinaid, mida inimene on võimeline teadlikult tekitama, rääkimata sellest, et ka vaikus on üks muusika osa. Teadlik tegelemine algas viieaastaselt, kui vanemad, kellest üks mängis viiulit ja teine klaverit, küsisid, kumba mina õppima hakkan. Ja et viiul tundus tol ajal lihtsalt huvitavam, saigi mu edasine saatus otsustatud. Ettevalmistusklassile järgnes Tallinna muusikakeskkool ja edasi loomulikult konservatoorium.

Milline helilooja on teile endale kõige südamelähedasem ja millise helilooja teoseid on kõige keerukam mängida?

Lemmikheliloojat mul pole. Muusika on mulle alati millegipärast olulisem kui selle looja. Ja muusikas otsin ma liikumist. Kui mõnda tänapäevast poplugu kuulates tundub, et oled justkui ühes ruumis ega pööra võib-olla pilkugi, siis sümfooniline muusika on nagu rännak läbi kvartali, kus iga nurga taga võib oodata üllatus. See emotsioonide ja mõtete tulv võib olla nii suur, et mõni inimene ei kannata neid n-ö Ameerika mägesid välja, süda läheb pahaks või mis tahes. Ja kõige keerulisem interpreedile ongi see liikumine nootidest välja võluda. Mõni teos tõstab kohe lendu, teisega ei saa kuidagi maast lahti. Üldiselt on eesti helilooming üsna nõudlik ja selles mõttes raske, Tambergil ja Tüüril näiteks.

Kui pikad on teie tööpäevad tavaliselt?

Väga erinevad. Tavaline orkestriproov kestab neli-viis tundi, millele lisandub individuaalne töö. Kuid kui õhtul on kontsert või väljasõit, siis võib lõppeda tööpäev alles öösel. Kodus harjutan võimalikult vähe. Püüan ikka tööl oma asjadega hakkama saada. Kodused tingimused lihtsalt ei vasta nõuetele.

Teie vanavanemad on pärit Simunast, kas neist ka keegi muusikaga tegeles?

Peab tunnistama, et märkimisväärselt suur osa mu sugulastest on muusikaga seotud. Vanasti, kui taevas oli sinisem ja rohi rohelisem, kuulus pillimäng loomulike oskuste hulka. Tänapäeval on selleks vist arvuti. Simunas elanud vanaisa Arnold Leesmaa, kes seal kaupmeheametit pidas, mängis samuti viiulit ja akordioni. Ta oli Tallinnas elades suur kontsertide külastaja. Teda ma pean ka selleks inimeseks, kellega koos avastasin enda jaoks sümfooniaorkestri võlumaailma.