Wagner-fantaasia kui kultuurne ajaveetmise viis

Läbimõeldud sisuga muusikaesitus võib kasvada seltskonna-ürituseks.

Neljapäeval toimus Estonia kontserdisaalis klassikaline Wagneri-õhtu. Kava algas avamänguga Richard Wagneri varasest ooperist “Cola Rienzi, viimane tribuun” ning lõppes Henk de Vliegeri sümfoonilise kompilatsiooniga Wagneri hilisest ooperist “Nürnbergi meisterlauljad”. Vahepeale mahtus vokaal-tsükkel “Wesendonki laulud”, solistiks meie rahvuslik uhkus Annely Peebo. Kuulamas oli palju inimesi, kes tulevad kontserdile üldiselt harva, panevad end aga selleks puhuks hästi riidesse, käivad usinasti puhvetis, kõnnivad kahes veatus kolonnis mõõdetud sammul mööda jalutussaali ringiratast ning toovad oma lapsi elusuuruses staare vaatama. “Staarid” aga õigustasid oma staatust muusikalise kvaliteediga täiel määral.

Avamängu ooperile “Rienzi” iseloomustas paindlik arendus, nootide kandumine käest kätte ning soe pehme kõla. Igal noodilgi on sisemine areng, fraasist rääkimata. Toon oli raske ja toetatud. Eri Klas lisas professionaalsele täpsusele elukogenud rahu: kõik hääled joonistusid reljeefselt välja ning harmooniamuutused olid kergesti jälgitavad. Tantsulised osad mõjusid kontrastselt ja olid nii kaasakiskuvad, et nende järgi oleks olnud lust jalga keerutada. Sealjuures ei kadunud sõjaväeline organiseeritus. Ka koostöö järgnenud teose, “Wesendonki laulude” solisti Annely Peeboga oli meeldivalt tihe.

Annely Peebo lõuast maani kleit sätendas nagu pöörane. Metso ise aga laulis kõrgusi paremini kui sopranid ning Pärt Tarvas sekundeeris tšellol galantselt. Peebo tekst oli hea ning hääl kostis forsseerimata üle orkestri. Peebol on üsna helge ja sädelev, kuid pehme metsotämber.

Särav Annely Peebo

Maskuliinset kumedust ta hääles ei ole. Romantilise pealkirjaga lauludest “Ingel”, “Seisata!”, “Kasvuhoones”, “Valu” ja “Unelmad” oli kõige ilusam “Kasvuhoones”: “Kõrged lehekroonid, smaragd-baldahhiinid…” Selgub, et Wagnerit ei pea tingimata esitama ainult väga rammusa häälega lauljad.

Wagneri muusika ei jäta alati eredat ja isikupärast muljet. Ta lihtsalt voolab ja on kena, vaoshoitud ja poliitiliselt korrektne. Vahest on meie kõrvad Wagneri krestomaatilisuse tõttu selle helikeelega nii ära harjunud?

“Nürnbergi meisterlauljate” sissejuhatusest oli juba kuulda, et tegu on ooperimuusikaga. Nagu artistid laval, on ka muusika ooperis grimmi ja parukaga – dramaatiline ja puhvis. Orkester oli dünaamiline ja mõtestatud, kultiveeritud ja hoolikas. Eks tule ka metsikumaid kontserte, aga see oli selline … roosas kleidis kuulamiseks.