Olari Elts traditsioonide küüsis

ERSO ja MIHKEL POLL (klaver) OLARI ELTSI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 27. IV, kavas Bachi, Liszti ja Sibeliuse helitööd.

Ei ole midagi standardsemat kui eelmise reede ERSO kava: Johann Sebastian Bachi Prelüüd ja fuuga Es-duur, Franz Liszti Klaverikontsert nr 2 ja Jean Sibeliuse Sümfoonia nr 7. Standardsem saab olla vaid lõunasöök: supp, praad ja magustoit. Kuid otsigem Olari Eltsi ning leiamegi kohe, et Johann Sebastian on Arnold Schönbergi seades ning üldine kavarutiin ongi ebastandardne Elts.

Kaks XX sajandi heliloojat on kogunud kuulsust kui J. S. Bachi muusika seadjad. Esimene on kindlasti Ferruccio Busoni (1866–1924), kes arvas, et teab kõigist paremini, kuidas Bachi looming peab klaveril kõlama. Ning teine siis Arnold Schönberg (1874–1951), kuid tema huvid olid palju laiemad. Üsnagi põnev on teada, et Schönberg on seadnud eri koosseisudele Bachi, Beethoveni, Schuberti, Mahleri ja Regeri teoseid, aga ka Johann Straussi (“Roosid lõunast”) ja Luigi Denza (“Funiculi, Funicula”) “hitte”.

Edasi läheb veel põnevamaks. Kui paljud meist teaksid või tunneksid selliseid Johann Sebastian Bachist ainult pisut nooremaid, et mitte öelda kaasaegseid meistreid nagu Matthias Georg Monn (1717–1750), Johann Christoph Mann (1726–1782), Franz Seraf Ignaz Anton Tuma (1704–1774), kui neist poleks huvitunud Schönberg. M. G. Monni klavessiinikontserdist Schönbergi kõrva-käe läbi tšellokontserdiks muundunud teos on olnud edukalt nii Jacqueline du Pre kui Yo-Yo Ma repertuaaris ja salvestistelgi. Prelüüd ja fuuga Es-duur BWV 552 (1739) on orkestreeritud 1928. aastal ja pärit Bachi kolmandast kogumikust pealkirjaga “Clavier Übung”. Suurele sümfooniaorkestrile tehtud Schönbergi seade on ühest küljest kui orkestratsiooni õpik, kuid teisest küljest möödunud sajandi alguse Bachi interpretatsiooni-esteetika suurepärane näide.

Tahtmatult meenub meie maestro Roman Matsovi seisukoht, et Bachi looming on pigem gootika kui barokk. Tõde on äkki kolmandas tees, mis ütleb, et Johann Sebastian Bachi loomingut ei suuda keegi rikkuda. Bachi-Schönbergi Prelüüdi ja fuuga esitus demonstreeris aga hoopis meie ERSO võimekust, mis realiseerus hiilgavalt Olari Eltsi käe all. Sissejuhatus oli seega tõesti pigem gootilik.

Järgnenud Franz Liszti Klaverikontserdi nr 2 ettekandel oli solist Mihkel Poll, kelle hiljutised hiilgavad saavutused on lugejatel ehk veel meeles. Veel kord on sel hooajal hea meel nentida, et publikuhuvi on meie koduste interpreetide vastu päris erk ning see kestab või on isegi tõusnud, sest otsustavaks on saanud ikkagi tase. Ja taset jätkub, selle tõestuseks Mihkel Polli Liszt. Olen üsna pidevalt jälginud Polli koduseid kontserte ning selle Liszti esituse järgi olen veendunud, et tegemist on päris uute ja küpsete kvaliteetidega nagu artistlik üleolek ja enesekindlus (Liszt!) ning kõrgemotsionaalsus professionaalse kontrolli raamistikus. Suurepärane oli ka solisti ja dirigendi-orkestri koostöö, ühesõnaga Poll-Elts on suurepärane duo. Publik nõudis lisa ning selleks osutus eelnevaga hästi kontrasteeruv Schuberti-Liszti “Der Müller und der Bach”.

Kontserdi teise poole täitis Jean Sibeliuse Seitsmes sümfoonia, see nn rahu ja vaikuse sümfoonia nüüd juba väärika kontrastina kontserdisaali ümber toimuvale, kuna tegemist oli ikkagi 27. aprilli äreva õhtuga Tallinna kesklinnas. Kontserdisaalis oli aga midagi hoopis teisest ja paremast maailmast. Sibeliuse Seitsmes mõjus nagu palsam hingele ning arvan, et ka rahvuslikule eneseväärikusele. Vormiliselt on teos ju hästi keeruline, aga sel õhtul mängisid kaasa teised emotsioonid.

Kui Santeri Levas väidab, et Seitsmes on Kuuenda sümfoonia kaksikõde (miks õde?), siis pärast Kristjan Järvi ja ERSO kangelastegu 2005. aasta 10. märtsil kui esitati need sümfooniad attacca, ongi tunne, et ühe esitamine on teise solvamine. Kuid publik võttis tänuga vastu ka ühe neist kaksikutest – ja Olari Elts on ebastandardne niikuinii!