Aktuaalne

MÕNED KÜSIMUSED ERSO ASJUS

Toomas Velmet, Teater. Muusika. Kino

1. oktoober 2007

MÕNED KÜSIMUSED ERSO ASJUS

PEADIRIGENT NIKOLAI ALEKSEJEVILE

Möödunud „kolmekordsest juubelihooajast“ — Mozart 250, Šostakovitš 100 ja ERSO 80 — jäid mulle meelde teie juhatatud Beethoveni ja Mahleri Viies ning eriti Tšaikovski Neljas ja Šostakovitši Kuues sümfoonia. Kui teist sai ERSO peadirigent, siis lubasite Brahmsi ja Stravinskit, kas see periood on ammendunud?
Selle valiku tingis soov muuta ERSO keelpillid Brahmsiga pisut soojemaks ja kinnistada Stravinskiga ansambel. Mulle tundub, et ma olen sellega toime tulnud ja orkestri praeguse taseme juures ei vaja me repertuaari teraapia mõttes.

Meenub veel, et ütlesite pärast orkestri Itaalia turneed: nüüd võib selle orkestriga kõike mängida. On see nii?
Peaaegu kõike. Või õigem oleks ikka kinnitada, et tõepoolest kõike, sest kõik on saavutatav sõltuvalt proovide arvust. Näiteks möödunud hooajal mängitud Mahleri Kaheksas sümfoonia oli näitlik tõestus sellest, et õhtul kontserdil õnnestus kõik see, millega proovis vaeva nägime. See ei ole sugugi alati nii, ikka juhtub, et kontserdil midagi unustatakse, kuid seekord õnnestus absoluutselt kõik.

Kuidas hindate oma orkestri töövõimet?
Ikka teie orkestri!

Hästi, siis meie orkestri töövalmidust.
Peab tunnistama, et esineb veel teatavat ebaühtlust, sooviksin rohkem stabiilsusust. Aeg-ajalt tajun ikka orkestri ette tulles, et peab tegelema jälle varasema taseme taastamisega. Tahan vihjata sellele, et tulevikus, võib-olla veel minu juhtimisel, aga võib-olla juba järgmise peadirigendi vedamisel, tuleb ERSO-l astuda veel üks samm kvaliteediredelil ülespoole. See tähendaks sellist stabiilsust kõigis näitajates, kus sõltumatult dirigendist on orkestril oma kindel tase, millelt ei lasta ennast kõigutada. Selliseid orkestreid ei ole palju, aga ERSO-l on olemas kõik eeldused, et selliste tippude hulka kuuluda. See on muide tõepoolest üks hädavajalik omadus, et kuuluda tõeliste tipporkestrite liigasse.

Kas olete vastavalt lepingule hooaja lõpuni või veel kauem meie kuulajate rõõmuks ERSO peadirigent?
Minu leping kestab veel kaks aastat, aga ma ei varja, et käivad intensiivsed läbirääkimised järgmise peadirigendi leidmiseks. Ma ei avalda nimesid, aga loomulikult ma tunnen neid, kellega läbi räägitakse. Ühesõnaga ma tean, et lähimad kaks aastat töötan ERSOga, aga edasine ei ole sugugi kindel.

Jälgides ERSOt tema arengus, on jäänud mulle mulje, et paremini kõlavad teosed suurele orkestrile?
See on loomulik ja omane paljudele orkestritele, et suuremad vormid õnnestuvad paremini kui miniatuurid.

Oma küsimuses ma küll mõtlesin pigem orkestri koosseisule kui muusikalisele vormile, see tähendab, et paremini õnnestuvad Šostakovitš, Tšaikovski, Stravinski, Ravel, mitte aga Haydn või Mozart.
Põhimõtteliselt peabki see nii olema. Kammerorkester on kammerorkester ja sümfooniaorkester on sümfooniaorkester. Kammerorkester ei vaja seda laadi dirigenti nagu mina, tal on hoopis üks teine spetsiifika, seal peaks dirigent välja kasvama orkestrist. Mul tuleb nüüd just avada hooaeg Peterburi Filharmoonia Väikeses saalis kammerorkestriga. See on hoopis midagi muud ning ei sobi mulle just eriti. Väga rumalalt kukub välja, kui sa hakkad seda juhatama nagu sümfooniaorkestri dirigent, aga su ees istub vaid kolmkümmend muusikut. Ei, oma loomult olen ma ikka suure sümfooniaorkestri dirigent ja selleks ma jään. Seepärast vastangi teie küsimusele, et nii see peabki olema, suurel orkestril peavadki eelkõige õnnestuma teosed, mis on loodud suurele koosseisule — see on meie spetsiifika.
Igatahes on selline suhtumine absoluutselt muutnud ERSO keelpillirühma kõla kvaliteeti ja võin täiesti kindlalt väita, et kunagi varem ei ole see olnud nii sügav ja tämbririkas.
Mul on nüüd teine ülesanne. Ma tahan välja töötada orkestri tõelise piano. Seda räägivad kõik kuulsad meistrid-dirigendid, et kvaliteetse piano saavutamine orkestris on palju keerulisem kui forte omandamine. Piano’l on tuhandeid varjundeid ja tämbreid ja see on väga töömahukas protsess, mille kallal ma suure hasardiga praegu töötan.

Kuid arvan, et kui orkestri tutti ei kõla, siis ei ole ka millestki piano’t vormida.
Tõsi küll, järjekord on selline. Ja ma nõustun teiega, et peamine on ärgitada muusikutes nende isiklikku panust, siis on kõik võimalik.

Missugune on teie suhe eesti muusikaga?
Ma ei juhata just tihti eesti muusikat. Esiteks on olemas eesti dirigendid, kes seda teevad, ja teiseks, loomulikult ei ole küsimus rahvuses, vaid mina kui ERSO peadirigent jälgin kogu repertuaari, mida orkester peab esitama, ja kui keegi juba esitab eesti muusikat, siis mina loomulikult ei pretendeeri enam sellele. Mulle tundub, et orkestri üldises repertuaaris on suhe eesti ja klassikalise muusika vahel päris normaalne ja midagi kardinaalset seal ette võtma ei pea. Ma olen juhatanud eesti muusikat ja teen seda ka tulevikus. Muuseas olgu öeldud, et järgmisel hooajal on mul üks selline kontsert kavas, mille ühes pooles tuleb esiettekandele Boriss Tištšenko (1939) uus sümfoonia ja teise poole tahaks täita eesti muusikaga. Selle projekti juures ma loodan küll Eesti Heliloojate Liidu toele ja abile. Ma ei ole püstitanud endale sellist ülesannet, et tutvuda kõigi eesti heliloojatega ja teha maksimaalselt esiettekandeid. Mul on peadirigendina teised ülesanded. Ma loodan, et keegi, ei eesti ega vene heliloojad ei solvu minu ütlemiste peale, kuid kõik nad teavad minu seisukohta, et tänapäeval ei kirjutata sümfoonilist muusikat, vaid kirjutatakse muusikat sümfooniaorkestrile ja see žanr mind eriti ei huvita. Olgem ausad, sümfooniaid ei kirjuta enam keegi. Aga Boriss Tištšenko kirjutab ja teda ma ka mängin.

Kuidas suhtute arvamusse, et sümfooniline muusika on sügavas kriisis kogu maailmas?
Ma olen sellega absoluutselt nõus. Sümfoonilist muusikat mõnede eranditega ei kirjutata kusagil. Võib-olla on see ajutine nähtus, võib-olla on viie aasta pärast kõik vanaviisi, kuid praegu on see nii. Ma juhatan esiettekandeid, aga nagu öeldud, see on ikkagi ainult muusika sümfooniaorkestrile.

Missugune on siis teie arvates tõsisema sisuga muusika saatus üldse?
Väga vähe on minu arvates partituure, mille realiseerimine nõuaks professionaalset dirigenti. Ma olen selles korduvalt veendunud, et nüüdisaegset partituuri võib rahulikult juhatada autor ja mitte midagi ei muutu, kui seda teost juhatab dirigent. Mida see tähendab? See tähendab seda, et tänapäeva teostes puudub interpretatsiooniline moment. Kuulaja ei tee vahet erinevate ettekannete vahel ja mitte ainult kuulaja, vaid ka professionaalid. Kui möödunud sajandil tulid esiettekandele Šostakovitši sümfooniad, oli suur erinevus, kelle juhatusel see sündis, kas Mravinski, Haikini, Kondrašini või veel kellegi, alati oli põnev kuulata erinevaid esitusi.

Kuidas teile tundub, kas publik huvitub sümfoonilisest muusikast?
Kuidas kusagil. Ma ei saa öelda, et meil siin oleks kuidagi tunda publiku huvi langust. Tegelikult on asjad ju hoopis vastupidi. Minu kodulinnas Peterburis ei ole see žanr kunagi tundnud publikupuudust. Ma ei ole selles vallas ekspert, võib-olla kusagil maailmas on mingi kriis, kuid minu kogemus ei kinnita sellist tendentsi. Tööd on vaja teha, sest publik tajub alateadlikult, milline on suhe dirigendi ja orkestri vahel, kas toimumas on progress või regress jne. Heade orkestrite kontsertidel on alati palju kuulajaid ja jutud žanri kriisist on nende väljamõeldis, kes võib-olla sooviksid seda näha, aga see ei vasta tegelikkusele. Palju sõltub ka poliitilisest ja elatustaseme stabiilsusest, inimestele on vaja kindlustunnet, siis nauditakse ka täiel rinnal head muusikat heas ettekandes.

Millised on olulised lahedamata probleemid ERSO puhul?
Herbert von Karajan ütles umbes nelikümmend aastat tagasi, et sümfooniaorkester on nagu ookeaniaurik, sa võid ju rooli keerata õiges suunas, aga pead teadma, et võtab üsna kaua aega, enne kui laev pöörduma hakkab. Orkestriga on tihti nii, et ei ole vaja väga sekkuda tema suunamisse, tähtis on teda mitte segada ja lasta tal areneda kaugema perspektiiviga. Ma ei tea, me töötame ERSOga koos juba mitmendat aastat ja mõistame teineteist juba päris hästi. Ma ei saa öelda, et ma päris ettevalmistamatult proovi tulen, kuid teatav spontaansus selles töös on kindlasti välja kujunenud ja improviseerimine on siin mulle meele järele.

Kas koosseisus on nõrku kohti, selliseid, mida tuleks kohe välja vahetada?
Ma ei kuule seda, ütlen seda päris ausalt, mitte nii, et ma ei tahaks kedagi orkestri muusikutest solvata. Teiseks, orkestri kvaliteet on eelkõige kollektiivne tulemus ja seda on võimalik saavutada jällegi professionaalse tööga.

DIREKTOR ANDRES SIITANILE

Kuidas möödus orkestri juubeliaasta? Kas jäite rahule publiku ja ka meedia tähelepanuga.
Kokkuvõtlikku hinnangut andes oleks suur patt nuriseda. Juubelihooaeg möödus väärikalt, enam-vähem nii, nagu ette kujutasime ning planeerisime. Suur ja peamine rõõm on sellest, et publikut on järjest rohkem. Selle nimel me ju töötame! Rõõm, millega koos käib ka mure, nagu elus ikka. Mure sellepärast, et visalt taandub levinud harjumus osta pileteid viimasel hetkel või veelgi hiljem, s.o vahetult enne kontserti. Võtab päris palju aega ja energiat, et selgitada: vaadake, seis on selline, et tõepoolest tänasele kontserdile ei olegi ühtegi piletit, et saal on just nii suur, kui ta on, ja sinna mahub kindel arv kuulajaid ja mitte ühtegi rohkem. Muidugi teeb see suurt rõõmu, et selliseid kontserte on hooajal järjest rohkem ja rohkem, mis sunnib ka publikut ümber kujundama oma harjumusi ning tähelepanelikult hindama hooaja kavu ja otsustama, kuhu nad kindlasti tahavad tulla. Kui pisut puudutada ajakirjanduslikku vastukaja meie tegevusele ka juubeliaastal, siis üht-teist häirivat siin ikkagi on. Suurim ja kahetsusväärseim asjaolu on, et meie päevalehed, mis varem siiski avaldasid aeg-ajalt kontserdiarvustusi, on praeguseks (Postimees, Päevaleht) sellisest tegevusest päriselt loobunud ja see teeb mind pisut nukraks. Meiega tegeleb ainult kultuurileht Sirp, kuid tal on siiski oma, kuigi kindel, aga siiski suhteliselt väikesearvuline lugejaskond. Ootaks küll, et kui meil midagi väga hästi on õnnestunud, et siis reageeriksid ka suuremad väljaanded, sest olgem ausad, tegemist on siiski tähelepanuväärsete sündmustega, mida juhtub järjest sagedamini. Meie juubelihooajal me pisut sellist suuremat tähelepanu siiski hoomasime, aga kui rääkida kontserdielust üldse, on pilt nukker, et mitte öelda rohkem.

Maailmapilt on ju mõnevõrra teistsugune. Juhtivad päevalehed peavad oma kohustuseks reageerida muusikasündmustele kiiresti ja autoriteetselt.
Tuleb muidugi tõele näkku vaadata ja teha endale selgeks, kui suur on meie rahvaarv ja sellest johtuvalt lugejate oma. Kui me oleme küsinud meie päevalehtede toimetajatelt, miks selline suhtumine, siis saame vastuseks, et nad ei saa endale lubada lugusid, mida loeb võib-olla paarsada inimest. Pisut liialdatud, aga siiski päris realistlik hinnang. Ka ajakirja Muusika trükiarv on sellise hinnangu puhul argument. Ma olen aeg-ajalt teinud eksperimente ja küsinud meie külalistelt hinnangut nimetatud ajakirja trükiarvu kohta. Vastajad on aru saanud, et see on erakordselt väike, ja pakuvad siis tagasihoidlikult näiteks 15 000 või mõni julgem isegi 10 000, kuid ma olen jätnud saladuseks, et tegelikkus on peaaegu kümme korda nukram.

See on nii, kuid ma ei näe selles argumenti, mis õigustaks tegevusetust. See on sama, nagu loobuksime meie rahvaarvu väiksuse tõttu riiklikust iseseisvusest. Ning kui ikka asjadele realistlikult vaadata, siis ma ei ole näinud ühtegi tõestust selle kohta, et päevalehtede tiraaž langeks, kui seal peaks ilmuma mõni kontserdiarvustus. Need asjad ei ole omavahel seotud, pigem tuleb siin seoseid otsida lehtede kultuuritoimetajate isikliku maitse-eelistustega.
Tõsi ta on.

Kas ERSO praegune koosseis on optimaalne?
Ütleksin jah, sest meie tänane umbes 100-liikmeline koosseis võimaldab ette kanda absoluutselt kõike sümfooniaorkestrile loodut.

Kas see praegune koosseis on ka oma kvaliteedilt „Eesti koondis“?
Me püüame selles suunas töötada, et see koosseis oleks „Eesti koondis“, sest orkestri kvaliteet algab ju iga üksiku orkestrandi omast. Ma ei varjagi, et meil on eesmärk tuua koju tagasi ka need muusikud, kes juba aastaid tagasi lahkusid välismaale. Selle eesmärgini jõudmine on aga otseses sõltuvuses meie materiaalsetest võimalustest, mis ei ole just hiilgavad, kuid me ei heida meelt ja mõnel puhul on siin olnud juba õnnestumisi. Meie praegune palgafond ei vasta kindlasti meie soovidele ja palgad ei ahvatle ka muusikuid, kes välismaal töötavad võib-olla nõrgemates kooslustes, kuid kolm kuni neli korda kõrgema tasu eest. Eriti on see maksev noorte ja võimekate muusikute puhul, kes loovad peret ja vajavad selleks ka vastavaid elamistingimusi jne. Me peame endale aru andma, et noored kasutavad massiliselt võimalust minna välismaale õppima ja edukate õpingute lõppedes jäävad paljud ka sinna aastaiks tööle, mis on väga hea. Kuid mis saab siis, kui soovitakse tagasi tulla ja jätkata oma karjääri Eesti esindusorkestris, kus neid ju oodatakse? Meil puuduvad võimalused, et seda mingilgi viisil soodustada. Need elementaarsed asjad on ju eluase ja töötasu, mis võimaldaksid luua perekonna ja seda toita.

Kui see ei ole saladus, siis millises suhtes on praegu Eesti keskmine töötasu ja ERSO keskmine?
Riigi keskmise ja ERSO keskmise töötasu vahele võib asetada võrdusmärgi. Kuid peab aru saama sellest, et ERSO näol on tegemist meie muusikute püramiidi tipuga, kuhu jõuavad need noored inimesed, kes on olnud väga andekad ja töökad, kes sageli on omandanud hariduse ka Euroopa juhtivates muusikaõppeasutustes ja tagatipuks läbinud konkursi, et nn Eesti koondisse pääseda. Me peame siis ju garanteerima neile ka vastavad loome- ja elutingimused. Ma mõistan täiesti neid lapsevanemaid, kes oma andekale ja töökale lapsele ütlevad, et palun otsi endale midagi sellist ametiks, mis sind ka toidab ja katab.

Kui suur on hetkel ERSO administratsioon?
Kümme töötajat.

See tähendab suhet 100:10. Eesti Draamateatril on vastav suhe 39:19. Võttes maha teatri spetsiifikast tingitud asjaolud, tundub mulle ikka, et ERSO kui iseseisev kontserdiüksus on siin vaeslapse osas?
Ma ei arva, et siin on midagi viltu. Me oleme hästi tuttavad Soome esindusorkestrite struktuuriga ja need kattuvad üsna meie omaga. Loomulikult ei saa me ennast võrrelda Ameerika orkestritega, mille administratsioonid on sageli isegi suurema koosseisuga kui orkestrid ise, kuid selle põhjused on meile teda. Nemad peavad ju elama ilma riigi toetuseta ja see nõuabki rohket tööjõudu.

Me ei pea nüüd küll majandamiseeskujusid ookeani tagant otsima, minu küsimuse mõte oli selles, et kas sellise suhte puhul ei kannata reklaami- ja müügitöö, eriti see, mis puudutab ringreise ja esinemisi väljaspool statsionaari?
See on tõsi, et mänedžmendi töökoormus suureneb pidevalt. Me püüame nende koormust küll hoida inimlikkuse piirides, kuid alati see ei õnnestu.

Mis on tänase päeva valusaimad probleemid?
Kõige rohkem teebki haiget see, et me näeme, kui palju on maailmas laiali häid mängijaid, keda meie rahvuskoondis vajaks, kuid meil ei ole mingeid võimalusi neid koju meelitada. Palgaprobleem ongi kõige põletavam ning mõnevõrra suurem ja laiem, sest püramiidi tipp, kuhu kaugeltki kõik ei jõua, peaks kõige muu kõrval olema palju kõrgem. Siin ei ole muud väljapääsu kui see, et orkestrandi elukutse prestiiž peab oluliselt tõusma, teist lahendust lihtsalt ei ole. Aga see on otseselt finantsküsimus.

Kuidas mõtlete probleemi lahendada?
Probleemist tuleb rääkida, rääkida ja rääkida, kuni see jõuab ükskord nende teadvusse, kes on pädevad seda lahendama. Kui me suhtume sellesse kui peaga vastu müüri jooksmisse, siis ei juhtu kindlasti midagi positiivset, kuigi ma olen optimist ning kindlal veendumusel, et ega see müür nüüd nii paks ka ei ole, seda enam, et mõni pea on päris kõva ja võimeline ka müüri lõhkuma.
Ma arvan, et kui terve mõistusega inimesed pisutki mõtlevad neile asjadele, siis ei saa ju kahelda selles, et nad neid mõistavad, ja kui mõistavad, siis ka tegutsema asuvad.

Soovin teile edasiseks tegevuseks ERSO ja Eesti muusikaelu hüvanguks kõva pead ja pehmet müüri!

Küsinud TOOMAS VELMET