Aktuaalne

NYYD-festivali lõppkontsert – nüüdismuusika parimad palad

Tui Hirv, Eesti Päevaleht

23. oktoober 2007

Tänavu kümnendat tegevusaastat tähistava rahvusvahelise uue muusika festivali NYYD-i lõppkontsert algas äratuskellafantaasiaga ning oli täis maiuspalu.

Kontserdil kõlasid peamiselt päris uued lood suurele orkestrile ja põnevate solistidega. Kontserdile saabujaid võttis fuajee laest vastu Ülo Kriguli koraalifantaasia sajale äratuskellale, mis hakkasid kolmveerand seitsme paiku kõrvulukustavalt tirisema. See teos ja osalt ka festival on pühendatud ungari helilooja György Ligeti mälestusele.

Kavas esimesena kõlanud Ligeti “Atmosfäärid” on 20. sajandi muusika tähtteos. Seal on kasutatud mikropolüfooniat: helid ei erine üksteisest poole tooni võrra nagu tavaliselt, vaid on natuke nihkes, tulemuseks on kõrva kriipiv helikangas.

Mark-Anthony Turnage’i teoses “Palve vaikusest” segunevad kammerorkestri keelpillide klaar kõla ja soolokontrabassi džässilikud intonatsioonid. John Patitucci mängis laulvalt ja sisseelamisega. Teose keskel vahetas ta kontrabassi elektrikitarri vastu. Tekkis restoranimeeleolu ja orkester hakkas sirgete vaoshoitud nootide asemel mängima ujuvaid glissando’sid, sekka iiri viiuli intonatsioone. Stiilide kompott mõjus värskelt.

Olari Eltsi meisterlikkus sääraste lugude kooshoidmisel on teada, aga vahepeal pani ta käed risti ja kuulas, sest elektrikitarr ja orkestri esikontrabass esitasid pimestava duo. Viimane partii oli nooti kirjutatud, esimene improviseering. Tekkis mulje New Yorgi ‰ikkidest džässibaaridest.

Helena Tulve “Kogu nähtu kustumisel” oli Ligeti loominguga üsna sarnaseid jooni. Ka siin on rõhk kõladel ja kõlakogumitel, aga liikumist on rohkem, pilt on kirjum ja ruumilisem. Teose aluseks on Michel de Certeau tekst “Extase blanche”, arutlus nägemise ja nähtu kadumise üle. Näha või õigemini kuulda oli Tulve teoses aga ütlemata palju. Tulve haarab ja valitseb orkestrit nii, et kõla on tihe, ent mitte ülekoormatud. Olari Elts aga joonistab nüansid oma täpsete nurgeliste žestidega ERSO tänuväärt materjali peal välja.

Imepärane akordion

Erkki-Sven Tüür on alati armastanud koosseisudega eksperimenteerida. Akordion on orkestrimuusikas ebatavaline pill, seda kiputakse seostama rohkem Seine’i kallaste ja külajaanipidudega. Tegelikult pakub ta hea mängija käes hoopis rohkem võimalusi. “Ettekuulutuses” on alles Tüüri järsk tundlik liikumine koos polürütmilise saginaga ja akordion Mika Väyryneni meisterlikes kätes sulandub neisse hästi.

Vahepeal rauges palavikuline motoorika hõredamaks ja aeglasemaks. Akordioni kõla tekitas assotsiatsioone harmooniumiga Rannarootsi vanades koolides ja pastoraatides. Tantsuline osa aga meenutas Piazzolla tangosid. Kontserdi ja terve festivali lõpetuseks oli see igavesti vägev lugu nagu loodud.