Aktuaalne

Koos Annely Peeboga näitas ERSO, et ta võiks olla hea ooperiorkester

Tui Hirv, Eesti Päevaleht

21. jaanuar 2008

Viinist külla tulnud Annely Peebo ja Morten Frank Larsen kandsid Estonias ette maailma kõige rohkem esitatud aariaid näideldes ja tantsides.

Ooperigala on nagu vahukooretort, mida serveeritakse hõbe-nõudelt suure pidulikkusega. Siingi võetakse mängida midagi magusat, mis maitseb kõigile, aga muutub suures koguses koormavaks. Neljapäevane kontsert oli igatahes parimate kondiitrite küpsetatud: biskviitpõhjaks ERSO, kirssideks tordil metsosopran Annely Peebo ja bariton Morten Frank Larsen, kes mõlemad töötavad Viinis.

Ooperiavamänge klassikalise sümfooniaorkestri esituses kuulata on värske ja hariv. Kontsert algas Pärt Tarvase väljapeetud tšellosoologa avamängus Rossini ooperile “Wilhelm Tell”. Andres Kontuse tromboonirepliigid olid kõnekad, Mihkel Peäske flöödist rääkimata. ERSO-l ei ole ooperiorkestrite väntsutatud lääget varjundit, mis tekib, kui romantilise ooperi kisselli sees õhtust õhtusse ujuda. Nemad võtavad teost nii, nagu ta on, ja mängivad ausalt, ilma klišeedeta seda, mis seisab partituuris.

Külla tulnud Taani bariton Larsen ei ole pungis veresoonte ja kõhuga ooperilaulja tüüpi, vaid vahva lokkispäine viiking. Hääl voolas kaunis pehmelt, võib-olla oleks isegi võinud orkestri kõlamassist rohkem erineda. Kohati ei käinud tal kiirest tekstist jõud päris üle. Kehakeel on Larsenil seevastu veenev ja loomulik, isegi siis, kui ta seisab jalad harkis nagu meremees.

Jõu- ja ilunumbrid

Enamik kõlanud aariaid pärinesid maailma enim esitatute hulgast, mis tähendab ühtlasi vastutust. Rosina aariat on metso-soprani esituses kummaline kuulata. Tavaliselt laulavad seda kerged ja kõrged hääled. Koloratuuridest libises Peebo siin-seal üle. Rosina kavatiinis lähenes ta partiile vabamalt, mingi rahvaliku laulu jutustavusega, mis ei ole vahest ortodoksne, aga mitte ka keelatud. Järgnenud duett kõlas oma paaniliste koloratuuridega taas nagu jõu- ja ilunumber. Koloratuurid ongi väga tehniline asi, aga neid ei tohiks nii palju kosta, et tekiks tahtmine neid sportlike parameetrite järgi mõõta. Kõrgete nootide poolest pole Peebo sugugi metsosopran, vahe on tämbris. Tal on ilusad pikad vokaalliinid ja pill ehk liigagi hästi sisse töötatud.

Kontserdi parim etteaste oli aga Silva laul Kálmáni operetist “Tšaardašivürstinna”, seal sai Peebo näidata kogu oma sarmi ja jalgade kergust.

Tavaliselt teeb konferansjee enne ooperifragmendi ettekannet selle sisust kokkuvõtte – aaria pole ju ainult hääle ilu näitamiseks mõeldud. Samuti on galakontserdi tavaks enam-vähem paigal seista ja laulda. Seekord aga konferansjeed ei olnud, lauljad näitlesid ja tantsisid oma kahel ruutmeetril nii hoogsalt, et sellest kujunes semi-staging, poollavastus, ning dirigendil polnud peaaegu enam ruumi juhatada. Tavaliselt väga tõsine Aleksejev tegi seekord teatraalseid Ïeste ja ulatas Peebole lavaletulekuks uhkelt käsivarre. Perfektselt esitatud orkestrietteastete ajal võis aga tõdeda, et valsid on kirjutatud ikka tantsimiseks, mitte kuulamiseks, mängitagu neid kui filigraanselt tahes. Valssi aga laval tantsiti, ja et paremini näha, tõusis tagumiste ridade rahvas püsti ja võttis binoklid appi.

Kontsert 18. jaanuaril Estonia kontserdisaalis. Esinejad: Annely Peebo, Morten Frank Larsen, ERSO. Kavas Rossini, Schubert, Mozart jpt.