Aktuaalne

Kuidas armastada, kui aega ei ole, ehk Tauno Aints esitles uudisteost

Kaur Garšnek, Eesti Päevaleht

26. veebruar 2008

Pühapäeval Tallinna Jaani kirikus toimunud priid kontserti kuulas kirikutäis publikut.

RAM ja ERSO Mihhail Gertsi juhatusel ning Jassi Zahharovi baritoni ja Urmas Põldma tenori osalusel tõid esiettekandele Tauno Aintsi mitmetahulise uudisteose, 13-osalise kantaadi “Aeg armastada”. Sellele eelnes Eduard Tubina “Pidulik prelüüd sümfooniaorkestrile”, mis kandis ülevat meeleolu ning sobis kontserdi avanguks nagu rusikas silmaauku.

Aintsi teos esmalt jätkas toda optimistlikku ja pidulik-tõsist meeleolu, küll emotsionaalselt mõnevõrra puhevil, muusikaliselt aga lihtsustav-karmil moel. Oma osa oli siin ilmselt ka Leelo Tungla libretol, mis lisaks Tungla enda värssidele kasutas tekste vana testamendi Koguja raamatust, Petrarca sonetti ning eesti rahvaluulet.

Kantaadi esimene osa algaski Koguja kuulsate sõnadega: “Igale asjale on määratud aeg, / ja aeg on igal tegevusel taeva all: / aeg sündida ja surra, / aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda / …” Teksti pigem stoiline resignatsioon sai nüüd Aintsi käsituses hoopis vastupidise kuju: sisemine sugestiivsus muudeti kõlavalt kaikuvateks loosungiteks, mis mõjusid kontekstist teisaldatuna veidi õõnsalt.

Sirgjooneline lõpetus
Tegemist oli siiski vaid raamiga tervikteosele, mis oli stiililt ja meeleolult üsna kirju. Üks läbiv teema “Aega ei ole” kandis näiteks tänu ärevamatele kooskõladele linnaühiskonna kiirustamise vaimu, mõjudes tänapäevaselt-realistlikult, viimaks omandas aga tõsiduse hajudes hoopis muusikalilikud jooned: muutus vaatemänguliseks tõsielusaateks.

Sellele liinile vastandusid erinevad positiivsed ajanägemused – elulised olukorrad, millest justkui aega ennast esile nõutati. Viienda jaona kõlas “Vaene poissmehepõli”: optimistliku tooniga, milles eri hääled hakkasid paraku artikulatsiooni hägustudes üksteisele sisse jooksma.

Teose lõpus pöörduti siiski tagasi sirgjoonelise visiooni juurde. Võimsa lõpetuse kajana jäi heljuma ilus järelmäng ning pärast mitmeid käänakuid ja hüppeid selgines välja sõnum, et kõik, mis meil tegelikult on, on nimelt aeg, ning see aeg on “antud” selleks, et armastada.

Aga kui jätame kõrvale käibefraasid, siis mis on üleüldse aeg ja kas teda ongi? Augustinuse sõnutsi: “Kui minult küsitakse, siis ma ei tea seda, kui ei küsita, siis tean.”