Aktuaalne

Stravinski ja Prokofjev – vastandvärvid

Tui Hirv, Eesti Päevaleht

11. veebruar 2008

Reedel kõlas Estonia kontserdisaalis üsna isevärki kava kahe Vene helilooja teostest.

Ühelt poolt traditsiooniline – suurvormid ja sümfoonia, sama ajastu Vene heliloojate looming, teiselt poolt on nendes raamides keeruline leida erinevama lähenemisega muusikat. Stravinskilt oli kavas kaks eksiilis kirjutatud vaimulikku teost: “Requiem Canticles” ja “Psalmide sümfoonia”, väga tõsised teosed koorile, orkestrile ja solistidele. Prokofjevi 7. sümfoonia aga tellis Üleliidulise Raadio lastesaadete osakond ja see kõlaski vastavalt.

Traagilisel kombel näitas kontsert, mida teeb võrdselt andekate inimestega, nagu on Stravinski ja Prokofjev, loomiskeskkond – millise vabadusega sai väljas kirjutada vaimulikku muusikat ja millist sisulise küündimatuse varjundiga muusikat pidi Nõukogude Liidus kirjutama äraelamiseks vajaliku Stalini preemia saamiseks. Olgu aga teoste tagamaadega kuidas on, esitus Tallinnas oli ootuspäraselt kõrgel tasemel.

Sume Iris Oja
Kui vaadata sõna “reekviem” pealkirjas ja olla valmistunud, et kõlama hakkab midagi ülitraagilist ja raskepärast, on mõnevõrra üllatav, millise vabaduse saavutab orkester esimestest taktidest peale. Keelpillidel on see lugu hästi lahtiselt käe sees. Madalatel vaskpillidel on omad lakoonilised repliigid. Teos ongi üles ehitatud nii, nagu kogu aeg keegi kõneleks – olgu tekstiga või ilma, helikõrgustega või ilma.

Filharmoonia kammerkoor võttis rammusa tooni puhul tšellodelt šnitti, kõla oli paindlik ja lasi ennast voolida nagu savi. Suure osa ajast nad küll rääkisid – mitte omavahel mõistagi, partituuris seisab kõnekoor vaheldumisi laulmisega. Vokaalpartiid on keerulised, lauljatel nõksuvad pead meetrumis kaasa, et sisseastumist mitte maha magada. “Requiem Canticlese” aluseks on kaks üksteisega haakuvat helirida, mida on käsitletud väga keerukalt.

Peaaegu ükski noot ei seisa teise kõrval harjumuspärase loogika alusel, seda laulda on nagu mängida rippsillal pimesikku. Dekadentlik helikeel on traditsioonilise suurvormi natuke vinklisse pööranud. Uku Joller, kes barokkmuusikas on alati musikaalselt voolujooneline, hoiab siin härja kangekaelsusega pikka sirget nooti. Iris Oja aga on sume ja väljendusrikas ning jäljendamatult kaunikõlaline.

Mis puutub Prokofjevi 7. sümfooniasse, siis minu meelest on seal selgelt kuulda, kuidas pingviinipoeg Lolo hulbib jääpanga peal üle lainete ja purikad sulavad. Teise osa valss ei ole selline, mille saatel kannataks tantsida, vaid selline, mis midagi jutustab. Kui peale sõjamarsi oleks olemas sõjavalss, siis ta kõlaks ilmselt nii.

Kontsert: Esitajad EFK, ERSO, solistid: Iiris Oja (alt), Uku Joller (bass), dirigent Nikolai Aleksejev
8. veebruaril Estonia kontserdisaalis