Teatri barokipidu kontserdisaalis

08. veebruar 2008.

Taas algas barokkmuusika festival, seekord numbrilise näitajaga XIX. Imetlust väärib tegijate järjekindlus ja eneseusk, et sedavõrd kaua pinnal püsida. Selle kõige liikumapanevaks jõuks on väsimatu Andres Mustonen. Ja millised on tema energiaallikad – jäägu siis midagi ka tema saladuseks. Või ehk ammutab ta energiat teda ümbritsevatest muusikutest, sest ta ju ütleb: „Ma pole kunagi laval inimesega, keda ma ei tunne, kes pole mu sõber ja keda ma ei armasta.” Tema huvi muusika vastu on kandunud ajaloo algusest tänapäevani ning enamasti on see materjal läbi töötatud laval, seistes oma sõprade ja vendade-aatekaaslaste keskel.

Annotatsioon ütleb, et alguses tekkis huvi avangardi ja häppeningi vastu ja nimetatakse 1960ndate algust. Arvan, et ajamäärusega on pisut liiale mindud, sest siis polnud Andres veel kümnenegi, kuid mine sa tea. Sellega sooviti ehk öelda, et see uus muusika, mis kuulub Mustoneni huviringi, on tänane uus muusika, mille autoriteks nüüdsed Pärt, Penderecki, Kantšeli, Glass, Takemitsu, Tüür, Vähi, Tulve jne, ning see on tõsi.

XIX barokifestivali avakontsert oli pealkirjastatud kui „Pidu teatris”, selle esimene vaatus toimus Prantsuse õukonnas ja Versailles’ teatris ning teine vaatus pea samal ajal Inglismaal. Tol kaugel ajal viljeleti väga huvitavaid žanre nagu näiteks ballettkomöödiad, heroilised ja koomilised pastoraalid ja ooperballetid. Need kõik nägid ilmavalgust Jean-Baptiste Lully (1632–1687), Jean-Philippe Rameau (1683–1764), André Campra (1660–1744) sulest Prantsusmaal ning semiooperid (poolooperid) Inglismaal Henry Purcelli (1659–1695) loominguna. Vähem tuntud on sellest seltskonnast Campra, kuid ehk pakub huvi teada, et selle helilooja ooperballet „L’Europe galante” etendus 1949. aastal Rootsis Drottingholmi teatris ning teose partituuri oli restaureerinud ei keegi muu kui Eduard Tubin.

Nimetatud heliloojate loomingust oligi kontserdi kava koostatud ning selle esitasid ERSO, segakoor Latvija, solistid Helen Lokuta (metsosopran), Mati Turi (tenor), Risto Joost (kontratenor) ja Andrus Mitt (bass). Mina nimetaksin hea meelega kontserdil esinenud orkestrit ERSO barokk-koosseisuks ja seda kahel põhjusel. Esiteks oli selgelt näha: orkestri väike koosseis ei moodustunud sugugi juhuslikul põhimõttel, et kelle kord on mängida. Samuti oli kontsertmeistriks Elar Kuiv ja keelpillides põhiliselt muusikud, kes stiili valdavad ja on sellest huvitunud. Teiseks ja olulisemaks pean aga hasartset mängulusti ning sellest tulenevat kõrgetasemelist tulemust, olgu see siis orkestrimuusika ooperite avamängudes või lauljate saatmisel. Samas, too sõna (saatmine) on siinkohal väär, sest tegemist oli lihtsalt suurepäraste kammerlike ansamblitega.

Ei tohi sugugi nimetamata jätta meisterlikku continuo gruppi, kelleks Reinut Tepp (klavessiin) ja Peeter Klaas (viola da gamba). Vahetevahel liitus sellega ka fagott, kuid oma asukoha tõttu (meetrit viis kirde suunas) tundus tema tegevus nii dünaamiliselt kui ka ansambliliselt eraldi seisvana, vahel isegi segavana. Koosseisudes, kus oli tegemist trompetitega, sädelesid need meisterlikult nii tutti’des kui ka Helen Lokutaga ansamblis trillerdades (!).

Õhtu staarid olid ikkagi lauljad ja esimesena nimetaksin siin Helen Lokuta peent barokitõlgitsust ja kohe tema kõrval Risto Joosti oma üliväärtusliku hääle meisterliku valdamisega. Andrus Mitt, nagu korralikule bassile kohane, valdab ja demonstreerib suurepäraselt koomilist rolli ja seda nii soolona kui paaris Risto Joostiga. Mati Turi võttis alguses liigvaljult sõna, kuid hiljem süüvis esitatavasse ja duetis Joostiga lõimusid hääled juba suurepäraselt.

ERSO barokk-koosseis oli täies mahus hästi diferentseeritud ja musitseeris erksalt. Kes mind tunnevad, need teavad, et ma ei ole suur nn autentse musitseerimise apologeet, kuid minust võib veel asja saada, kui lood sedasi arenevad ja valdavaks saab vaimustus tehtavast ning nauding kuuldavast.

Kuigi kontserdi kavaleht oli seekord 17-leheküljeline, pidas Andres Mustonen vajalikuks lisada kommentaare, juhtides tähelepanu teoste ajatusele ja seostele tänapäevaga. Nii kommenteeris ta Lully komöödiaballetti „Kodanlasest aadlimees”, et see on ju tänapäevane pisibisnismen, kes ennast kõrgkultuuris kutsumata külalisena tunneb.

Irooniliselt küll, ent silmanähtavalt murelikult märkis Mustonen, et ajad muutuvad ning kui Lully ja Rameau’ oopusi said kuulata ainult valitud Prantsuse õukonnas, siis tänapäeval on seda võimalik nautida ju kõigil. „Aga nüüd nad ei tule ju,” lõpetas maestro tühje tooliridasid vaadates kurvalt. Juba ammu on kadunud vahe kontserdi hooaegade vahel suviti, võib-olla oleks siis mõistlik pidada loogiline paus hoopis talvel (jaanuaris pluss pool veebruari). Kahju, kui nii head kontserdid nagu kõnealune jäävad fännide tähelepanuta.

Ja kus te siis kõik olete, tahan ma küsida, kui kontserdisaalis mõni väärt sündmus toimub?!