Aktuaalne

ERSO mängis tavalisel ajal tavatut heliloomingut

Tui Hirv, Eesti Päevaleht

7. aprill 2008

Reedel esitas ERSO Estonia kontserdisaalis viis esiettekannet Eesti tegevheliloojailt.

Täies hiilguses astus neist kolmes kaalukate ja nõudlike, kuid ka palju pakkuvate partiidega üles metsosopran Helen Lokuta. “Sümfoonilised hääled” oli kontserdile kontseptuaalselt hea pealkiri – Lokuta näitas orkestrile ette, kuidas laulmine käib, ja ERSO võttis õppust.

Esimesena kõlas noorima helilooja, 1980. aastal sündinud Kristo Matsoni “Cantus in memoriam Malera Kasuku”. Teosel on oma lugu, mida on hea teada, kuigi muusikaliselt toimis ta niisamagi. Malera Kasuku on nimelt jaapanipärase nimega Eesti helilooja, kelle mõtlesid omal ajal välja Mati Kuulberg, Lepo Sumera ja Raimo Kangro. Sellest ka aimatavad vihjed jaapani muusikale ning tsitaadid Sumeralt, mis haakusid ülejäänud muusikaga nagu valatult. Orkestrikäsitlus on Matsonil küps ja mitmekesine ning ERSO realiseeris selle orgaaniliselt.

Tambergi “Lumepuu” on lüürilisele pealkirjale vaatamata kohati küllaltki raevukas lugu. Tekstid olid valitud Kalju Lepiku, Juhan Viidingu ja Ene Mihkelsoni talveluuletuste hulgast. Helen Lokuta oli intensiivne, ilmekas, kelmikas ja sealjuures ülimalt professionaalne ja süvenenud. Osa muusikast esitati võimendusega, osa ilma, ning laulja kohanes vahetusega hästi. Üldse muutub võimendatud klassikalise hääle kasutamine sümfoonilises muusikas järjest aktuaalsemaks – see lihtsalt avardab instrumendi võimalusi, registreid ei pea valima ainult kandvuse järgi. Tambergi “Canto” on inspireeritud Pariisi metroos omaette laulvast tütarlapsest. Tal ei ole teksti, ja rohkem kui tavaliselt haakuvad vokaalsolist ja orkester üksteisega. Tamberg otsib, uueneb, kõlab endiselt hästi. Muusika on tungiv ja katkematu.

Laulvusest lähtuvalt oli sündinud ka järgmine lugu, Margo Kõlari “Et tõusta taevasse”.

Lisapalaks labajalavalss

Teos on fragmentaarne, seal välgatavad üksikud lineaarsed motiivid, üks ilusam kui teine. Doris Kareva tekst on neile külge haagitud tagantjärele, otsekui sellepärast, et laulul peab ju tekst olema. Aga ei pea tingimata. Vahel ta lihtsalt segab muusikat selle kulgemisel. Instrumentaalse vokaalmuusika teke on jälle üks tunnetatav areng.

Timo Steineri “Spectacle” räägib inimese muutunud suhtest masinatesse: vaimustus nende võimsusest on asendunud ettevaatlikkusega. Muusikaliselt oli siin ehmatavalt palju kontraste. Vaiksed kilksatused nagu Prantsuse filmides, kus ükshaaval lisandub teineteise tämbrit täiendama üha uusi naiseliku kõlaga pille, kuni keelpillide eri vältustega saavutatud õhuline läbitungimatu kangas järje üle võtab. Edasine oli motiividest kirju nagu lapitekk.

Filmide geograafia üha laienes: sisse sööstsid Broadway muusikal ja propagandaringvaated. Keset märulit harjutas Vambola Krigul segamatult trumme. Repliigid olid kõnekad, mitte illustratiivsed.

Lisapalaks esitati üdini tuttav labajalavalss Viljandi pärimusmuusikakeskuse äsja avatud aida auks. Akadeemikud said mõnuga kääksutada, kuidas pill võttis.

Kontsert: Eesti muusika päevad. Esinesid: Eesti riiklik sümfooniaorkester, Helen Lokuta (metsosopran), dirigent Risto Joost. Kavas: Matson, Tamberg, Kõlar, Steiner. 4. aprillil Estonias.