Aktuaalne

Jõuline Stravinski Eesti moodi

Mats Liljeroos, Hufvudstadsbladet

26. aprill 2008

ERSO Finlandia-talos 24.05
Dirigent: Olari Elts. Solist: Mika Väyrynen, akordion.
Kodaly, Tüür, Stravinski

ERSO on suurepärane orkester, mida võib suuremate probleemideta võrrelda meie parimate orkestritega. Kauaaegne peadirigent Arvo Volmer on ette valmistanud – nagu tulemusest järeldada – suurepärase pinnase, millele praegune peadirigent Nikolai Aleksejev saab edasi ehitada.

See, et Eesti suur dirigent Olari Elts ei saanud Volmeri järglaseks, on iseenesest sama üllatav kui see, et ükski Soome orkester pole seni Eltsi õnge otsa jäänud. Seda tänuväärsem oli, et ERSO juhtkond mõistis Eltsi nimetada vähemalt esimeseks külalisdirigendiks alates eelmisest sügisest.

Elts on nimelt – mida ma olen ka varem rõhutanud – väga musikaalne ja sihikindlalt töötav inimene. Võib-olla teeb talle karuteene tema tagasihoidlik väline olek, seda eriti ajal, mil dirigendid peavad olema tegusad ja säravad modellitüübid või siis sarmikalt hallinevad härrasmehed, kuid poodiumil ei ole ta kindlasti mitte häirivalt tagasihoidlik.

Eltsil on väga selge nägemus igast loost, mida ta dirigeerib, ning tema võime see nägemus orkestrini viia tundub vähemalt kuulaja kõrvus heliseva lõpptulemuse järgi otsustades märkimisväärne.

Zoltan Kodaly spirituaalselt etnokõlalistes “Galanta tantsudes” valitses väljendusrikas rütmiline keskendumine ja täpsus, mis ei kadunud kogu tüki vältel; sama võib öelda ka Stravinski tugevate kõikumistega “Kolmeosalise sümfoonia” ning piduliku lühipala "Scherzo a la Russe" kohta, kus Elts piitsutas mängijaid vägagi jõulisele mängule.

“Inspireerituna Mika Väyryneni uskumatust virtuoossusest on Erkki-Sven Tüür kirjutanud ühe parimatest akordionikontsertidest läbi aegade, mis silmnähtavalt demonstreerib instrumendi hämmastavat mitmekülgsust, samas andmata järele kiusatusele särada üksnes säramise enda pärast.”

See lõik on pärit mu retsensioonist Tüüri Akordionikontserdi maailmaesiettekandele Turus eelmisel sügisel ning teine kuulamine ei anna mingit põhjust esimest spontaanset muljet ümber lükata.

Väyrynen on fenomen, ei rohkem ega vähem, ning isegi kui tegemist ei pruugi olla Tüüri kõige parema teosega, õnnestub tal sarnaselt oma aasta vanema soomerootsi kolleegi Magnus Lindbergiga esitada elujõulist ja kaasakiskuvat muusikat ka siis, kui inspiratsioonilained pole just kõige kõrgemalt käimas.

Teisisõnu oli tegemist puhtalt planeeritud ja läbi viidud programmilise tervikuga, kuigi oli loomulikult kahju, et ei kasutatud ära väärtuslikku võimalust tutvustada üht viimase sajandi märkimisväärsemat sümfoonikut Eduard Tubinat temast kurvastavalt vähe teadvale soome publikule.

Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma