Kevad kontserdisaalis

Eelmisel laupäeval hakkas sulama selle talve lumi, mis sadas maha alles pärast kevade algust. ERSO koos peadirigent Nikolai Aleksejeviga tähistas sündmust vormilt traditsioonilise sümfooniakontserdiga, kuid sisult populaarse kevadkontserdiga. Mis võiks ühe kevadise muusikaõhtu kavasse paremini sobida kui Tšaikovski avamäng-fantaasia „Romeo ja Julia”, mis on kirjutatud meie esimese laulupeo aastal ja mille esiettekanne toimus Nikolai Rubinšteini juhatusel 16. märtsil 1870, seega 138 aastat ja 16 päeva tagasi. Teos on tänaseni kõigi sümfooniaorkestrite ja dirigentide raudrepertuaaris ning alati tänulike kuulajate huviorbiidis. See on ka üks nendest helitöödest, mis aktiviseerib orkestrante andma endast maksimumi ja nii tehti ka möödunud laupäeval.

Eriliselt mahlaka kvaliteediga esinesid ERSO keelpillid ja see tundub nüüd juba firmamärgina toimivat. Tšaikovski populaarsed teosed on kuulajatel hästi kõrvus, rääkimata siis muusikutest, kes teost esitavad. Ent see asjaolu sisaldab ka karisid, mille otsa võib süngelt komistada. ERSOga seda naljalt ei juhtu, eriti peadirigendi käe all, kuid üht-teist häirivat kostis soliidsest ettekandest siiski. Ja see häiriv puudutab eelkõige puupillide häälestust, mida nimetatud teoses lihtlabaselt ei saavuta. Eriti, kui kaaslaseks on hoopis täbar instrument harfi näol, kuid see ju kuulajat ei huvita.

Teiseks oli paar episoodi mõneti tasakaalust väljas ja see peaks olema dirigendi poolt hetkega likvideeritav, kui pole just tegemist nn värske lugemisega. Mind häirisid ses mõttes mõned timpani tremolo’d, mis matsid partituuris enda alla olulisemaid toiminguid, ja ilmselt hasardiga üle pakutud metsasarvede unisoon. Teate küll, kus (?). Kuid eks ole minust pisut liig absoluuti nõuda kevade hakul, kuid stabiilsust sooviks nautida küll läbi hooaja.

Kava edenedes kevad süvenes, nüüd siis heas mõttes, sest ettekandele tuli Ralph Vaughan Williamsi (1872–1958) teos sooloviiulile ja orkestrile pealkirjaga „The Lark Ascending” (1914), milline peaks siis eesti vanasõna järgi küll juba lõunasooja tooma. Lõokese osas esines ERSO ja Holland Symfonia kontsertmeister Arvo Leibur. Teos pole kuigi pretensioonikas, kuid see-eest hästi meeleolukas looduspilt ning erilist tunnustust väärivad Leiburi instrumendi kõlavärvid ja saali täitev toonikvaliteet, mis, muide, kindlasti kohe ületas hiljutise Antonio Stradivari instrumendi „exBaron Oppenheimi” (mille meile tõi Alexander Janiczek) kvaliteedid. Ütleme nii, et mängijastki sõltub üht-teist. Väga hästi vastu võetud „Lõokese tõusmine” sai lisapala ja selleks sobis hästi improvisatsioon kõigi poolt lauldud ja mängitud iiri rahvalaulu „O, Danny Boy” teemal – päris sobiv pärast Vaughan Williamsi maastikumaali.

Kontserdi teises pooles kõlas Mozarti Sümfoonia g-moll KV 550. Maestro Aleksejev on öelnud, et Mozarti teosed ei ole sümfooniaorkestri, vaid kammerorkestri repertuaar ja see ei ole tema ampluaa. Laupäevane Mozarti g-moll tõestas tema teesi teisele poole osas küll vastupidist. Ammu pole kuulnud nii kammerlikku ja meeleolukat sümfoonia esimest osa, kus on ju see igivana probleem tempoga (Molto allegro alla breve). Aleksejev leidis probleemile ideaalse ja veendunud lahenduse, esitades osa mõnevõrra aeglasemalt kui tänane eeskuju Nikolaus Harnoncourt, kuid seda täpsemalt meeleolus.

Ka teine osa Andante oli esitatud hästi süvenenult ja kõrge kõlakultuuriga ning, kui aus olla, polegi edasine, s.t Menuetto, Allegretto ja Allegro assai, liiga oluline, vaid pigem iseenesest lõpu poole veerev kena muusika.

Ka viimasesse osasse suhtus Aleksejev eriti assai’le rõhumata ja seegi läks kümnesse. Kogu kontserdile võiks anda hinnangu, nagu seda on lugeda netilehe aadressilt kuhuminna.tallinn.ee – et siis ürituse tüüp on „kontsert” ja meeleolu on „hingele”. Et publik vajab aeg-ajalt ka midagi hingele, seda tõestas kontserdisaalitäis kuulajaid.