Tippteosed ja väärilised tegijad Birgitta festivalil

29. august 2008.

Muusika- ja tearihuvilised said Birgitta festivali raames Pirita kloostri seinte vahel jälgida Giuseppe Verdi Reekviemi (14. VIII) ja Benjamin Britteni kammerooperit „Kruvi keere” (15. VIII). Esimeses teoses olid solistideks Aile Asszonyi, Annely Peebo, Juhan Tralla ja Ain Anger, kooriks Latvia Lätimaalt ja meie ERSO, dirigendiks festivali hing Eri Klas. Seega oli kogu koosseis sama mis möödunud aastal, välja arvatud Ain Anger bassipartiis.

Nii nagu ei ole võimalik astuda kaks korda samasse jõkke, nii pole ka olemas identseid ettekandeid muusikas, mis sest, et põhikoosseis sama. Ja kindlasti pole ka mina kui kuulaja sama. Seekordne ettekanne oli oma dramaturgilise kirega kuidagi eriti hästi individualiseeritud. Iga solist lisandus äärmiselt omanäolise tundeeluga ja samas pole eelnevast meelde sööbinud nii ühtses südametukses kokkukuuluvustunnet ansamblites.

Verdi Reekviemis valitses kirglikkus

Lummavas pianissimo’s algas orkestrilt ja koorilt Verdi Reekviem, sellele järgnes õudust tekitav Dies irae – kogu „viha päeva” plahvatuslik fortissimo mõjus äärmiselt aktuaalsena tänase päeva sündmuste kontekstis! Ain Angeri süvenenud ja kogu õudust väljendav tooniandmine lõigus Mors stupebit läks üle Annely Peebo sugestiivse, mahlaka kõla ning vabalt välja lauldud kõrgustega kujundatud Libera scriptus’es. Järgnevale valulisele Quid sum miser teemale andis Aile Asszonyi imeline pianissimo kogu iseloomu aluse. Siin sai lausa õndsustundega tajuda, kuivõrd ühtses hinguses musitseerisid lauljad ning neile sekundeeriv fagott. Latvia koori bassirühma massiivne ja sealjuures tämbrit säilitav kõla Rex tremendes’es raputas üdini läbi. Uskumatult põhjapanev oli Annely Peebo kõla tihedus Recordare’s, sellele liitus Aile Asszonyi värvirohke pianissimo’ga. Küll aga kuuldusid seekord mitmeski numbris mõningased ootamatud ebakõlad tema lauldud fortissimo-fraasides – kas ehk soovist olla liialt dramaatiline? Selge on ju see, et tegemist on äärmiselt suure sisseelamisvõime ja tundliku artistiga ning sellest johtuvalt võib ilmselt vahetevahel kaduda mõõdutunne.

Juhan Tralla Ingemisco’s oli tõesti süütundest kantud ohet ja tema kaunis kantileenne fraas tõi kuulajani kõik, mis autor öelda tahtnud. Ain Angeri Confutatis oli lauldud veenva omapoolse suhtega „kõik süüdlased on äraneetud”: teema joonistus selle täisväärtusliku ja tämbririkka bassipärasusega fraseerimises ja seda kõike kandis mõistagi ka mõtestatus. Samuti Lacrimosa pisaratest tulvil leinalises ansamblis lummas Ain Angeri ja Annely Peebo ühtses veretukses liikumine.

Offertorium algab jällegi kvartetiga, milles vahest eriti eredalt kuulda Verdit kui ooperiheliloojat – siin on sarnaseid intonatsioone näiteks „Aida” ansamblitega ning seetõttu kutsub see ka lauljaid kujundama paljutki ooperlikult. Imeline Agnus Dei soprani ja metsosoprani duetina on alati olnud üks lummavamaid hetki selle teose ettekandes. Raske on vist ületada neid mudeleid, mis kõlanud maailmastaaridelt ja näiteks ka meie Mare Jõgevalt ja Urve Tautsilt aastaid tagasi. Seekordne ettekanne imponeeris kõigepealt oma väljapeetud tempoga ja häälte sobivus garanteeris peaaegu ideaaliläheduse.

Lux aeterna on selles teoses üks kapriissemaid numbreid: nõuab see ju muusikuilt ja eriti lauljailt, kes juba üle tunni pidanud äärmiselt kontsentreeritult meeleolus olema, väga filigraanset häälekäsitlust igas dünaamikas ning äärmiselt terast kõrva harmooniamängudes a cappella lõigus. Vaatamata väikestele intonatsiooniviperustele, suudeti aga siiski säilitada osa põhitoonus.

Libera me’s oli Aile Asszonyil leitud hea dramatism häälevärvis ja veel kord tuli tunnistada, kuivõrd hea dramaturg on Eri Klas! Tema mõõdutunne ja solistide, koori ning orkestripillide omavaheline ühes veregrupis hoidmine on lausa fantastiline: kõiges valitseb loogika ja, mis kõige olulisem, kirg, milleta Verdi ei tunnistanud ühtki takti oma loomingus.

Ei puudutanud teadlikult tantsutrupi FINE 5 osalust selles ettevõtmises. Kuulun kindlalt nende hulka, kes ei vaja nii religioosse teose puhul visuaalset illustratsiooni. Usun, et ka lauljatel oleks palju kergem olla vajalikus atmosfääris, kui nad ei peaks edasi-tagasi liikuma ning kõigele lisaks ka seda „põrgutossu” sisse hingama. Niigi ei soosinud nimetatud õhtul ilmataat üritust: kuulajaid ja raadiosalvestust segas tuulepoiste päris agar möllamine ning võib vaid oletada, kuivõrd probleemne oli lauljail selles tõmbetuules kaitsta oma põhivara, häält. Kõike sada arvestades tuleb veelgi kõrgem hinnang anda nii solistidele, koorile kui orkestrantidele.