Ühe ammu unustatud teose taastuleku puhul

01. august 2008.

Villem Kapi ooperi “Lembitu” kontsertettekanne Lõhavere (Lehola) linnamäel 18. juunil Suure-Jaani festivalil. Osalesid solistid Jassi Zahharov, Heli Veskus, Rauno Elp, Mart Madiste, Priit Volmer, Märt Jakobson ja Tõnis Tamm, Eesti Rahvusmeeskoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja tütarlastekoor Ellerhein; juhatas Paul Mägi.

“Lembitu” on Villem Kapi viimaseid teoseid, esietendus oli aastal 1961, helilooja suri kolme aasta pärast, 1964. “Lembitut” on mängitud Estonias hooaegadel 1961/62 ja 1965/66 (etenduste arvu raamat “Sada aastat Estonia muusikalavastusi kavalehtedel”, 2006, kahjuks ei anna); lisaks ka sealsamas Lehola linnuses 8. juulil 1962. Teost pole lihtne leida uuema aja helikandjailt: CD-le on praeguseks salvestatud ainult kolm numbrit ooperist, need kõlavad 2001. aastal Eesti Raadio välja antud Georg Otsa kogumikul. Lüües Eesti teadusraamatukogude andmebaasi ESTER sõnad “Aav” ja “Vikerlased”, saab kuuskümmend neli tulemust, “Villem Kapp” ja “Lembitu” annavad üksteist. Ma ei olnud varem juhtunud kuulma mitte ühtegi numbrit “Lembitust”, samal ajal kui “Õnn meie juurde jää” oli lausa Vanemuise signatuuriks, teistest “Vikerlaste” üldtuntud numbritest rääkimata. Kas “Lembitu” on tõesti ligi kuus korda viletsam Aava krestomaatiliseks saanud ooperist, mõtlesin Viljandi poole sõites.

Nii kiitust kui ka laitust jagab ooperile Helga Tõnsoni raamat Villem Kapist (1967), mis muu hulgas väidab järgmist: ““Lembitu“ kirjutamisele asudes seisis Villem Kapp raske ülesande ees: näidata eesti varasemas ooperiloomingus (“Vikerlased”, “Tasuleegid”) ammendatud teemat uuest rakursist, panna ta värskelt ja leiduderohkelt kõlama. Ettevalmistustööst [—] hoolimata ei jõudnud ta siiski püstitatud eesmärgini. Tundub, et üks peamisi põhjusi on “Lembitu” loomisaastail heliloojat tabanud kriisiperioodis – V. Kapp oli oma jõu- ja fantaasiareservid ära kulutanud, kõik parim oli juba öeldud ning helilooja mõistis, et saavutatule püsima jääda ei tohi. Uus aga polnud veel tabatud, kuigi mõtted liikusid pidevalt sinnapoole. Ja nii kujuneski “Lembitust” traditsiooniline ooper, olles oma käsitluselt rohkem E. Aava “Vikerlaste” kui kaasaegsete, kõlamaterjalilt ja vormikujunduselt uudsete ooperite kaaslaseks.” (Lk 178–179)

Aga tagasi tänavuse ettekande juurde. Uudishimulikuna päikseloojangulisel platsil maha istudes mõtisklesin omaette, et kuidas see 1950. aastate lõpul kirjutatud lugu praeguses kontekstis töötab, eriti kui sellega pole kaasa rullumas turvalist esitustraditsioonivaipa. Kui palju kostab “sisult sotsialistlikku, vormilt rahvuslikku”? Ja kui kostab, siis millisena? Eriti huvitas mind küsimus, kas teos oli tõesti nii halb, et aastakümneid riiulil tolmu koguda, samas kui “Vikerlased” on mõne kõrgharidusega muusiku arvates lausa ainus tõeline eesti ooper!

Muusika sisaldas palju toredaid hetki. Villem Kapp on romantilist laadi heliloojana kirjutanud kauneid ja südamest tulevaid meloodiakaari. Nõnda oli siingi mitmeid ilusaid lüürilisi aariaid-duette, mis võiksid pretendeerida üldtuntusele. Tõsi, oli kohti, kus kippusid meelde sõnad “… nüüd huuga tehas, vili nurmel vooga…”, aga mitte valdavalt või ülemäära. Kuid kogu ooper polnud põrmugi ainult meloodiline kangas, kus orkestri osaks saadet kududa – orkestril oli iseseisvaidki episoode, rohkelt kõlas huvitavaid kujundeid, eriti puhkpillidelt.
Kuna lugu räägib eestlastest ja ristirüütlitest, siis olid eeskujuks ka eesti rahaviisid ning katoliku kiriku muusika. Rahvuslikud hetked olid saavutatud rahvaviisi kasutamata, ja minu meelest õnnestunult (kolmandas pildis hakkas küll kohati tantsupidu kangastuma). Ristirüütlite kujutamisel oli sisse põimitud keskaja muusikale omaseid jooni (gregooriuse koraali laadseid meloodiaid koos ladinakeelse tekstiga, liikumisi paralleelsetes intervallides). Selles materjalis oli vahel teatud võõristust, tundus, et see teema ei ole heliloojale “oma”, kuid sama väidaksin ka kümme aastat hiljem kirjutatud Tambergi balleti “Joanna tentata” kohta (katoliku kiriku muusika oligi ju tol ajal võõras valdkond).

Üldiselt jäi mulje, et selles teoses oli palju seda head, mida võib kuulda Villem Kapi Teisest sümfooniastki, oma ajastu parimast sümfooniast. Päris kindlalt seda siiski väita ei julge, sest kontserdi helikvaliteet jättis soovida: lauljad ei olnud orkestriga balansis, st olid selgelt üle võimendatud, sealjuures oli kogu sound nii põhjas, et kõlarid plärisesid. Seetõttu ei saanud toimuvast korralikku ülevaadet (seda arvamust jagasid teisedki). Tegelasi oli ooperis tervelt kolmteist, neist poolega jäi kohtumine liiga põgusaks, et midagi olulist öelda. Ehkki nimiosaline on Lembitu, keda esitas uhkelt Jassi Zahharov, laulis end minu kõrvus peaosaliseks Rauno Elp, Meelise kehastaja. Värvika rolli tegi Priit Volmer libekeelse ordumeistri Folkvinina. Vähem meeldis maneerlik Tõnis Tamm. Heli Veskus oli aga tütarlapseliku Mare kehastamiseks selgelt ülemäära küpse ja lopsaka häälega. Ooper oli üsna lühike, suurim puudus tundus olevat skemaatilisus – muusikat ja teksti oleks olnud juurde vaja, et tegelaste siseheitlusi, suhteid ja sündmuste kulgu avaramalt välja mängida.

Kõlanu põhjal ei julgeks aga “Lembitut” küll ebaõnnestunud teoseks pidada. Võib-olla tuleneb omaaegne negatiivne seisukoht ka liiga lühikesest ajalisest distantsist: Tõnsoni raamat ilmus 1967, oli kirjutatud ilmselt mitu aastat varem ning viiekümnendate teisel poolel hakkas helikeel tõesti seitsme penikoorma pikkuste sammudega uuenema, nii et “eelmise perioodi” pitseriga looming võis tunduda vanamoeline, eriti kui see oli alles hiljaaegu kirjutatud. Seevastu praegu, kui 1940. ja 1950. aastate muusika on varasema ja eriti hilisema eesti muusikaga võrreldes kaunis harv külaline kontserdilaval, võis see “puhanud” kõrvadele muidugi ka liiga värskelt kõlada.

Kui aga veel Tõnsoni tsitaadile viidata, siis missuguseid uudseid oopereid ta võis silmas pidada? Viiekümnendate teise poole Estonia lavastuste nimistut uurides leiab Villem Reimanni ooperi “Kauged rannad” (1958/59), Eugen Kapi ja Gustav Ernesaksa teoseid ning muidugi mitmeid eesti heliloojate operette-muusikale, mida aga ilmselt pole silmas peetud. Uudsema lähenemisega teosed, nagu Tambergi “Raudne kodu” ja Tormise “Luigelend”, esietendusid alles 1965–1966. Uuendused meie muusikateatris puudutasid sel ajal hoopis balletižanrit (Tamberg). Noorema heliloojate põlvkonna laadis uuendusi Villem Kapilt oodata oleks olnud liig mis liig – ta oli ju hoopis teist laadi looja. Ilmselt on toonases kriitikas ka ajastule omast joont – kõigile jagati ju õpetussõnu, kuidas veel paremini saaks ja tuleks teha. Progressiidee oli ainuvõimalik mõtteviis ning kui teos loodud ootustele ei vastanud, ei nähtud ka tema väärtust laiemas kontekstis. Praegu tundub, et “Lembitu” võiks “Vikerlaste” kõrval kenasti seista küll, kuid mitte noorema ja äbarikuma, vaid noorema, ent samuti armsa vennana.