Erkki-Sven Tüüri „Illuminatio” viis kuulaja sisemise valguse otsingule

Kontserdil soleeris Põhjamaade vioola­gigandiks nimetud Lars Anders Tomter.

Energiapilv, mis saatis dirigent Olari Eltsi reedel Estonia kontserdisaalis, jättis mulje, nagu oleksime tunnistajaks kontserdile, kus kaalukeelel on dirigendi tulevik. Orkester sattus eksistentsiaalsesse keerisesse ning oli osaline õhtut täitvas värvikas mängus. Ka publikut ei jäetud unarusse ja anti võimalus nautida nii huumorit kui ka lasta end kanda poeetilistel harmooniatel.

„Illuminatio” maailmaesiettekanne jääb eelmise aasta sügisesse, mil see kõlas Lõuna-Jüütimaa sümfooniaorkestri esituses Taanis. Eestis varemgi solistina üles astunud norra vioolamängija Lars Anders Tomteri tooniilu oli Tüür teoses oskuslikult ära kasutanud, aga ei maksa unustada, et teose soolopartiid kirjutades hoidis helilooja ka ise käes vioolat ning mediteeris, nautides pilli tämbrit. Tüür leidis ka iseloomulikke topeltvõtteid ja ülemhelilahendusi, mille tulemusena valmis idiomaatiline partii, mis leidis ka solisti kiitva hinnangu. Nagu paljudes varasemateski Tüüri teostes, mis on valminud solistile ja orkestrile, oli ka „Illuminatios” soolopill orkestriga pidevas suhtluses.

Tüüri muusika teeb küllap eriliseks see, et ta suudab teoses orgaaniliselt ühendada poeesia džässroki elementidega, ja nõustuma peab ka solisti arvamusega, et teose kuulamisel jääb mulje, nagu jõuaks helilooja lahendusteni väga lihtsal ja loomulikul moel. Tüüri isikupära oli pidevalt tuntav. Teatav kujund vioolapartiist, mida võis kuulda ka teose finaalis, tõi küll silme ette helilooja profiili, musitseerimas põrgatuva iseloomuga noodikordustel ja meloodiakaart pidi ülespoole suunduvas liinis. Erilist lummust tekitas vioolatämbri ühildumine ümara orkestrikõlaga.

Hästi komponeeritud kava
Eksivad kõik, kes on arvanud, et Viini klassikute sümfooniaid peaks mängima Eestis mõne teise efektiivse koosseisuga. ERSO, nagu tõestas reedene kontsert, suudab väga tõhusalt järgida dirigendi juhtnööre ja tema koreograafiast innustunult visandada silme ette terve plejaadi karakteerseid vestlusi Londonis 18. sajandi lõpus esiettekandele tulnud Haydni 104. sümfoonias. Kontserdi avaloos võis harmoonilisi arenguid jälgida Brahmsi „Traagilises avamängus”, kus intonatsioonitäpsusega rõõmustasid metsasarvemängijaid.

Täiesti teistsugune pilt avanes pärast vaheaega, kui kõlas Sibeliuse „Toonela luik”. See pala oli suurepärane valik, et viia orkester ja publik unenäolisesse meeleollu, kuulamaks Tüüri.

Kontsert
•• Lars Anders Tomter (vioola) ja ERSO
•• Dirigent Olari Elts
•• Kavas: Brahms, Haydn, Sibelius ja Tüüri „Illuminatio, kontsert vioolale ja orkestrile” (Eesti esiettekanne)
•• 20. veebruaril Estonia kontserdisaalis