Saalid välja müüdud ja ootamas suur tähelepanu

06. märts 2009.

Vastab ERSO direktor Andres Siitan

Täna õhtul annab Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERS O) oma esimese kontserdi USA s:Eri Klas juhatab Sarasotas (Florida) Van Wezel Concert Hallis Pärdi „Cantust”, Prokofjevi 3. klaverikontserti ja Sibeliuse 2. sümfooniat. Kuu aja jooksul antakse kümnes osariigis 18 kontserti, neist kaheksat juhatab peadirigent Nikolai Aleksejev ja kümmet Eri Klas. Solistina astub üles Lõuna-Korea päritolu ameerika pianist Joyce Yang, prestiižse Van Cliburni nimelise pianistide konkursi hõbemedali võitja 2005. aastal. Muusikute tegemistel saab silma peal hoida ERS O ajaveebi www.erso.ee/blog vahendusel. Orkester naaseb turneelt 31. märtsil.

Aastat paarkümmend ja rohkemgi tagasi oli ERSO pikkade kontserdireisidega harjunud, pean silmas esinemisi Venemaa avarustes, Siberis, Taga-Kaukaasias jm. Praegusel üsna noorel liikmeskonnal see kogemus puudub. Kas olete valmis?

Tuleb olla valmis. See on küll tõsi, et neid orkestrante, kes käisid 1980ndatel enamasti kolmenädalastel Venemaa reisidel, on praegu orkestris vähe. Eks see küllaltki väsitav saab olema, aga samas ikka tohutult oluline. Üks võrdlusmoment on viie ja poole aasta tagant, kui olime 2003. aastal kogu oktoobrikuu Itaalias. Siis andsime 23 päeva jooksul 17 kontserti. See on hoopis teistsugune kogemus kui ER SO argipäev: teha proovitsükkel ära, anda Tallinnas üks kontsert ja hakata uut kontserdikava ette valmistama. Hea küll, vahetevahel käime Tartus ja Pärnus ja Jõhvis ka, aga niivõrd pikalt järjest mängida on ikkagi täiesti uus kogemus. Mis Itaaliasse puutub, siis läksid kontserdid täiesti selgelt tõusujoones ja viimane kontsert, kuigi seljataga pikk ja väsitav reis, oli kõige parem. Võib-olla rumal võrdlus, aga eks sümfooniaorkester ole natuke nagu jalgpallimeeskond, et mängitakse seda paremini, mida rohkem saab koos mängida ja võistlustules olla. Olen täiesti kindel, et seekord läheb samamoodi.

Kuigi Ameerika ülesõidud on märksa pikemad …

Nii ja naa, sest Itaalias oli meil väga palju mõttetut sõitmist. Kui võrrelda kohalikke kontserdikorraldajaid, siis see agentuur, kes meie Itaalia reisi tegi, oli seal kolmanda-neljanda järgu tegija, aga praeguse turnee korraldaja Opus3 Artists on Columbia Artists Management’i kõrval üks USA kahest suuremast agentuurist, kes orkestritele üldse kontserdireise teevad.

Kuidas ERSO nii mainekale kontserdikorraldajale üldse silma jäi?

Ma ei oska öelda, mis oli see konkreetne tõuge, mille peale Opus3 Artists meie poole pöördus, aga eks ikka tuntus rahvusvahelisel tasemel on see põhjus. Näiteks, et meie plaatide arvustusi, ja väga häid arvustusi, on järjekindlalt ilmunud Gramophone’is ja muudes ajakirjades – eks sealtkaudu me ole silma jäänud.

Praeguste majandusraskuste taustal tundub nii suure kollektiivi nii kauge reis üsna ilmvõimatu.

Jah, see on väga kallis lõbu kõikide jaoks. Siin tuleb kohe öelda, et Eesti riik kannab kulust väikese osa ehk umbes viiendiku. Meil on niisugune kokkulepe, et Eesti riik – kultuuriministeerium, kultuurkapital, välisministeerium ja ka ERSO peasponsor Reval Auto – sõidutab ERSO USAsse ja tagasi, aga kõik ülejäänud kulud kannab vastuvõttev pool. Nii et 80 protsenti jääb nende kanda ja majandus on sealgi suhteliselt kehvas seisus. Näiteks selgus üsna viimasel hetkel, et üks meie kontserdi korraldaja on pankrotistunud ja see kontsert ähvardas ära jääda. Õnneks võttis teine korraldaja riski üle, kuigi just see on meie reisil üks väheseid kontserte, millele on müüdud ainult paarsada piletit umbes 2800 kohaga saali. Ülejäänud saalid pidavat olema enamuses välja müüdud, nii et tähelepanu saab olema suur. Ja muidugi ka vastutus: see on meie esimene USA turnee, millele loodame positiivset järge. Ega Ameerika turule pääseda, seal kanda kinnitada ei ole üldse mitte lihtne. Oleme juba oma esimesel turneel sees väga soliidsetes kontserdisarjades kõrvu sealsete tipporkestritega, aga kõige esinduslikumatesse kontserdisaalidesse veel ei pääse: me ei lähe Carnegie Halli, Avery Fisher Halli ega Kennedy Centerisse … Sellest, kuidas end näitame ja millist vastukaja see esimene turnee endaga kaasa toob, sõltub meie tulevik. Näiteks Tšehhi Filharmoonikud mängivad igal aastal kaks-kolm kuud Ameerika Ühendriikides ja orkestri direktori väitel tuleb kolmandik orkestri tuludest nimelt nendelt turneedelt. Nii et kui meile tuleks järgmine kutse, siis tahaks juba, et kõik kulud jääks kutsujate kanda, mis on täiesti reaalne perspektiiv. Tõsi, tulust veel esialgu ei räägiks, kuigi see on samuti reaalne.

Kui olete kontserdisarjades sees, siis pidi reisi ettevalmistus päris kaua kestma.

Läbirääkimised algasid umbes kolm aastat tagasi ja konkreetne ettevalmistus, kui Opus3 Artists saatis konkreetse pakkumise kohalikele korraldajatele, kahe aasta eest ning aasta tagasi oli kogu turnee juba „katuse all”. Nii et kui praegu võib mõni inimene põhjendatult mõelda, kas majandusliku kitsikuse olukorras on kõige õigem kulutada raha sellele, et üks nii suur kollektiiv sõidab nii kaugele, siis võin küll kinnitada, et sellel hetkel, kui majandus allapoole pööras, oli liiga hilja hakata mõtlema turneest loobumisele – selle ärajäämine oleks läinud tunduvalt kallimaks kui praegu selle toimumine. Nii et lõppkokkuvõttes on mul väga hea meel, et me sinna ikka läheme.

Selle üle on põhjust rõõmustada kõigil, kellele eesti kõrgkultuur ja selle tutvustamine maailmas on oluline. Seepärast huvitab meid ka, kuidas tehti sisuline valik. Näiteks, kui palju dikteeris repertuaari vastuvõtja?

Kuna USAs annab lõviosa tuludest ikkagi piletimüük – piletid on suhteliselt kallid ja riigitoetus puudub täiesti –, siis tuleb loomulikult arvestada nende maitset ja soove ja sealsete kontserdikorraldajate kõhutunnet, et mille peale rahvas tuleb. Praegu on kogu kava, millega sõidame, nende ettepanek. Sealhulgas kindel soov, et mängiksime Arvo Pärdi muusikat; tõsi, konkreetse teoste valiku tegime meie. Eks meid seostatakse regiooniga, kust tuleme: selletõttu oodatakse meilt kui ühest küljest Põhjamaade orkestrilt Sibeliust, ja teisest küljest vene muusikat, kuna oleme nende jaoks ikkagi Venemaale väga lähedal tegutsev orkester. Nii et väga loogiline valik.

Pärt, Sibelius, Rahmaninov, Prokofjev, Dvořák – tõesti loogiline valik. Samas tahaks USAs tutvustada mõnd meie heliloojat, kes pole seal veel nii tuntud nagu Pärt.

Pakkusime, ja väga aktiivselt. Meie soov oleks olnud seal tunduvalt rohkem eesti muusikat mängida, aga kahjuks jäi nende soovil sõelale ainult Arvo Pärt.

Sisuliselt sama küsimus puudutab solisti valikut – tahtnuks ju mõnele meie interpreedile võimaluse anda. Aga ilmselt vastad samuti.

Jah, Joyce Yang on seal erakordselt tuntud interpreet, noor tõusev täht, kes esineb pidevalt USA tipporkestrite ees ja tuntumate dirigentidega. Nii et tema on see nimi, mille peale kindlasti suur osa publikust kohale tuleb. Kui ühel kontserdil on müügiedu, siis on raske öelda, millepärast just – kas solist, dirigent, orkester või repertuaar. Eks kõik need komponendid mängi oma rolli, aga kindlasti on Joyce Yangi nimi üks oluline komponent, miks meie turneepileteid nii palju on ostetud.

Kuidas see suur ettevõtmine on mõjutanud ja mõjutab ERSO kogu hooaega?

Väga otseselt ja päris mitut pidi: märtsikuus ERSOt siin üldse ei ole ja veebruar on läinud reisi ettevalmistamiseks. Kahjuks ei saa me sel kevadel osa võtta ka Eesti muusika päevadest, kus ERSO on peaaegu alati osalenud, sest orkestril on pärast naasmist vaja natuke hingetõmbeaega ja just siis see festival paraku on. Ja kuna me jääme äraoldud ajaga nii-öelda võlgu oma koostööpartnerile Eesti Kontserdile, siis teenime terve aprilli ja mai esimese poole seda tasa ja teeme Eesti Kontserdiga ühisprojekte. Meie endi korraldada jääb vaid hooaja lõppkontsert. Samas olen kindel, et see kontserditurnee mõjub ERSO-le vägagi positiivselt. Seda oli näha ka Itaalia reisi järel, et orkester tuli tagasi hoopis paremas vormis kui sinna läks.

Mis need meie orkestri trumbid võiksid olla?

Publik on igal pool maailmas muutunud väga nõudlikuks ja keskpärane kvaliteet ei veena publikut enam mitte kuskil. ERSO kvaliteet on viimastel aastatel tänu paljudele asjadele, sealhulgas ka kaalukatele plaadistustele, palju tõusunud – julgen öelda, et läheme sinna näitama kõrgliiga taset.

Üles kirjutanud Tiina Mattisen