Aktuaalne

Händeli “Messias” ja tema surma-aastapäev

Marju Riisikamp, Sirp

30. aprill 2009

Georg Friedrich Händeli 250. surma-aastapäevale pühendatud kontsert: ERSO, tütarlastekoor Ellerhein, Eesti Rahvusmeeskoor, solistid Deborah York (sopran), Ursula Eittinger (alt), AIbrecht Sack (tenor), Hans Christoph Begemann (bass), dirigent Marc Andreae (Šveits) 14. aprillil Tallinna Jaani kirikus.

Oratoorium "Messias" on muusikaajaloo üks kuulsamaid suurteoseid, mille esitustraditsioon pole katkenud XVIII sajandi keskpaigast tänaseni. See vaid kolme nädalaga valminud geniaalne helitöö tõusis pärast esmaesitust 1742. aastal komeedina muusikataevasse ning jäi sinna sajandeiks särama.

Händel on tõeline multinatsionaalse euroopa kultuuri esindaja: sündinud Halles, siirdunud sealt hansalinna Hamburgi ning edasi viieks loominguliseks aastaks Itaaliasse, asunud 1719. aastal Londoni kuningliku muusikaakadeemia direktori kohale ningjäänudki elu lõpuni Inglismaale. Ikooni staatusesse tõstetud teost on esitatud Händeli festivalidel üle maailma lausa hiigelkoosseisudega ning ega äsjane Tallinna esituski ses suhtes alla jäänud.

Kristlikul tekstiI põhinev muusikaõhtu oli ülendav ja vaimustav mitmel põhjusel: huvitav kooride valik, erakordselt head solistid ning professionaalse ettevalmistusega orkester kogenud külalisdirigendi käe all.

Ellerheina ja RAMi koosmusitseerimine tekitas enneolematuid, isegi ennekuulmatuid inimhääle tämbrikombinatsioone. Oleme ju harjunud seda palju esitatud teost kuulma igati tasakaalustatud häälerühmadega kooride esituses, kes laulavad küll kõik baroklikud fiorituurid laitmatu tehnikaga, kuid mõjuvad oratooriumi dramaatiliste sündmuste taustal sageli kuidagi ebaisikuliselt osavõtmatuna. Eesti kooride uudse lahendusega kombinatsioon tuli suurteose esitusele igati kasuks. Sellega nõustusid ka ettekandel osalenud vokaalsolistid, kes on ilmselgelt teost esitanud mitmete koosseisudega juba sadu kordi ning lisasid tervikule oma väärika panuse.

Eriti kaunikõlaliselt läbistas kirikuruumi akustika saksa lauljanna Ursula Eittingeri hääl – askeetlik ja lihtne, samas jõuliselt tihe, stiilsete vabade kaunistustega. Aaria "But who may abide" kõlas eriti sugestiivselt. Läbipaistvalt õhulise häälega inglanna Deborah York tõestas samuti oma suurt meisterlikkust, nii sisu edasiandmise kui suurepärase vokaaltehnika poolest. Sakslaste, tenori Albrecht Sacki ja bassi Hans Christoph Begemanni tõlgendus oli dramaatiline ja väljendusrikas, ehkki kohati kannatas intonatsioon.

Põhiline kandev jõud oli loomulikult orkestril, mis üllatas oma keelpillirühma ühtse musitseerimisrõõmu ning continuo-rühma stabiilsusega. Üldist homogeensust ähmastas pisut kontrabassi rühma loid rütmitunnetus. Dirigent Marc Andreae on kahtlemata barokkmuusika esitustraditsiooni n-ö konservatiivse tiiva esindaja, seda just strihhide ja raskepärase koosseisu valiku poolest (bassis neli fagotti). Ehkki antud tõlgenduse kõik aspektid ei ühtinud eesti barokkmuusika esituse avangardi esindajate ettekujutusega, dirigendi ja esinejate koostöö siiski üldjoontes toimis.

Kummaline oli avastada, et Händeli "Messia" esiettekande daatum oli 13. aprill ning Händel suri 17 aastat hiljem – 14. aprilli vaiksel laupäeval. Jäägem ootama, et tähelepanuväärseid ajaloolisi sündmusi Eestis ka edaspidi meelespidamisväärseiks peetakse.