Aktuaalne

Orkestrid lõpetasid hooaja

Toomas Velmet, Sirp

29. mai 2009

Välja toodi vana hõbe

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert, solist Barnabás Kelemen (viiul, Ungari), dirigent Nikolai Aleksejev 22. V Estonia kontserdisaalis.

Ja see vana hõbe, mõtlen siin eelkõige ERSO hooajalõpu kontserdi kava, tõi Estonia kontserdisaali publikut maksimaalselt täis. Vanast hõbedast pakuti kavas kaht teost, Johannes Brahmsi Viiulikontserti D-duur, op. 77 ja Ludwig van Beethoveni Seitsmendat sümfooniat A-duur, op. 92.

ERSO-le on lõppenud ilmselgelt seni üldse edukaim hooaeg ning kõik teavad, et selle margi tõeliseks sisuks oli märtsikuine kontserdireis Ameerika Ühendriikidesse. Pärast mõningast jahtumist tuldi uuesti välja hooaja lõpetuseks. Selleks sündmuseks oli solistiks valitud agentuuri Van Walsum ainuke(!) viiulikunstnik, ungarlane Barnabás Kelemen (1978) – esmakordselt Eestis –, kes on noorusele vaatamata juba Budapesti F. Liszti nimelise muusikaakadeemia professor ja Indiana ülikooli külalisprofessor. Konkursivõite ei ole Kelemenil liiga palju, kuid see-eest on need väärtuslikud. Kuninganna Elisabethi konkursilt (2001) kolmas preemia ning päris suveräänne ja oluline võit Indianapolisest aastal 2002.

Sellest konkursist me palju ei tea, seepärast kulub vahest pisut valgust ära. Konkursside iseloomustamisel on olulised kolm karakteristikut ja need on žürii koosseis, osavõtjate nimekiri ja viimasena, kuid üldse mitte väheolulisena preemiasumma. Tundub, et Indianapolise konkursi žüriid juhatab alaliselt Jaime Laredo (1941), keda tema nooruses iseloomustati suurema imelapsena kui Menuhinit või Sterni. Nimetatud 2002. aasta konkursi žüriis istusid meile tuntud professoritest Tuomas Haapanen (Sibeliuse akadeemia), Mihhail Kopelmann (Borodini ja Tōkyō kvartett) ja György Pauk (Budapesti muusikaakadeemia ja Londoni Kuningliku akadeemia). Viimane neist ehk interpreedina kuulsaim. 2002. aasta Indianapolise konkursi osavõtjate seast loeme ka meile huvitavaid nimesid nagu Anna-Liisa Bezrodny (Eesti) ja Pietari Inkinen (Soome). Auhinnaraha on Indianapolises esialgselt välja kuulutatud ootamatult kasinalt, kuid kui liita I preemiale (30 000 dollarit) veel kuus eripreemiat (summas 12 000) ja need kõik sai samuti Kelemen, on see juba suurte konkursside liigas küll. Alati ei ole in cash see kõige olulisem, kui auhinna juurde kuulub debüüt Carnegie Hallis ja leping Stradivari viiuli (1683) kasutamiseks neljaks aastaks.

Siin Tallinnas mängis Barnabás Kelemen aga Guarneri del Gesù viiulil (1742). Brahmsi kontserdi esitus oli väga särav ja romantilis-virtuoosne, mis alati meie publikule ei pruugi sobida, kuid, ennäe, seekord siiski. Kui Henryk Wieniawski arvas, et seda teost on võimatu mängida, siis tänapäev on need autoriteedid ammu seljatanud ning pisut eputamist virtuoossusega ei tee ka Brahmsile liiga. Ma ei oska küll arvata, et teose vorm või veel miski oleks sellest üleolekust kaotanud, pigem avanes eredamalt mõni karakter nii esimeses kui eriti viimases osas Allegro giocoso ja samas ka küllalt ma non troppo presto. Kui Sarasate sõnul on teose ainuke arvestatav meloodia antud oboele, siis Nils Rõõmussaar on selle aplausi auga ära teeninud. Kui lisada veel Kelemeni artistlik välimus (kes mäletab 1958. aasta Van Cliburnit?), siis nõuti interpreedilt absoluutselt teenitult lisapala ja selleks oli Johann Sebastian Bachi Sarabande d-moll Partita’st. See näitas viiulikunstnikku hoopis uuest ja veelgi põnevamast aspektist, mida sooviks küll korduvalt kogeda.

Usun ja loodan, et Eesti kontserdikorraldajad võtavad ritta ja toovad Barnabás Kelemeni meie lavadele veel ja veel. Olgu lisatud, et mulle meeldib väga, kui Brahmsi partituuri esitab ka instrumentaalkontserdi saatja rollis täismahuline kaasaegne orkester. Kontserdi teine pool valmistas aga pettumuse. Beethoveni Seitsmenda esitus oli tujutu ja tasakaalustamata ning, kahju küll, kuid aegade hämarusest tükib jälle esile ERSO nõrk lüli metsasarverühma ebaõnne näol. Karta on, et see demoraliseerib ka kolleege ja dirigentigi. Professionaali meisterlikkuse hulka kuulub ka „pahade päevade” maskeerimise oskus, seda enam, et ERSOs istuvad ikkagi meie parimad pillimehed ka selles grupis. Soovin ERSO-le head puhkust ja kiiret kosumist. Vana hõbedat peab hästi hoidma.