Oleneb dirigendist…

01. juuni 2009.

Joseph Haydni oratoorium “Aastaajad” 8. mail Estonia kontserdisaalis (9. mail ka Jõhvi kontserdimajas). Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Oriana Kurteshi (sopran), Juhan Tralla (tenor), Lauri Vasar (bariton), Olari Elts (dirigent).

Käesolevat aastat võib seostada mitme helilooja ümmarguse sünni- või surma-aastapäevaga: Purcell, Händel, Mendelssohn, Chopin, Pacius, Tüür, kui mainida vaid mõnd. Ühe väljapaistvama nimena selles reas seisab Joseph Haydn, kelle surmast möödus tänavu mais 200 aastat. Niisiis väärikas valik Eesti Kontserdi hooaja lõppkontserdiks, mis muuseas tõi terve saali rahvast tihedalt täis.

Iseäranis rõõmustav oli näha dirigendipuldis Eestis üha harvemini juhatavat Olari Eltsi, kes on viimastel hooaegadel mitmel korral toonud publikuni suurepärases esituses just 18. sajandi muusikat. Suure elamusena meenub kohe Mozarti “Idomeneo” kontsertettekanne 2006. aastast, kus peale võrratute solistide hämmastas ka ERSO paindlik ja stiilitundlik musitseerimine. Hämmastas seetõttu, et üldjuhul ei ole meie esindusorkester end klassitsismiajastu repertuaari puhul väga “esinduslikust” küljest näidanud, jäädes sageli kuidagi inertseks ja väheütlevaks. Ning ehkki muusikute seas on levinud ka ütlus, et “dirigendid tulevad ja lähevad – hea orkester ei lase end kellestki neist segada!”, tahaksin oma ERSO-muljete põhjal korrata hoopis ühte teist “tõde”, et kõik või vähemasti väga palju sõltub just dirigendist.

Juba mitmendat kontserti järjest ilmneb, et Eltsi täpse käe all (neid dirigente on muidugi teisigi) kehastub ERSO täiesti võimekaks kollektiiviks, kelle mängus on värskust, energiat, maitsekust ja musikaalsust. Haydni (nagu ka Mozarti) muusikale omased peened tempokurvid, erksad rütmimängud, retoorilised fraasid ja kärmelt vahelduvad kõlavärvid on paigas ning vormitervik kannab, kuulaja saab keskenduda muusikale, mitte esitusprobleemidest möödavaatamisele. Orkestri nauditavat koosmängu ilmestasid kaunid piltlike kujunditega puhkpillisoolod; kogu teose õnnestumises oli tähtis osa ka basso continuo ansamblil (Reinut Tepp klavessiinil ja Tõnu Jõesaar tšellol). Kuuldavasti eelnes õnnestunud kontserdile ka karm ja närvesööv prooviperiood, aga no tõepoolest – kuidas üldse tekivad sellised müüdid, et Haydn on lihtne?!

Solistidest jätsid parima mulje “kodumaist päritolu” Juhan Tralla ja Lauri Vasar, kes tegutsevad juba aastaid Austria, Saksamaa ja muu Euroopa ooperilavadel. Mõlema solisti puhul võlus kaunis saksa keel, ilus hääletämber ja oskus rakendada need kaks vahendit mõtte ja muusika teenistusse. Albaania sopran Oriana Kurteshi jäi selgelt tagaplaanile. Oma kitsa nasaalsevõitu hääle ja ühekülgse emotsionaalsusega oli tal raske ulatuslikku partiid lõpuni välja kanda.

Mis veel saali kostis? Kostis see, et Eesti Filharmoonia Kammerkoor pakub sobiva repertuaari puhul väga ilusat tooni ja kvaliteetset kõla. Ka kooril on selles teoses küllaltki kaalukas osa laulda; seda enam oli sümpaatne, et suudeti hoiduda pingutatud forte’dest ja üleforsseerimisest ning lasti kõlada valdavalt soojadel toonidel, mis sobisid hästi ka teksti romantiliste looduskirjeldustega.

Haydni üks viimaseid suurteoseid, 1801. aastaks valminud “Aastaajad” pole kindlasti tema parim teos. Oratooriumile ebatüüpiliselt puudub selles dramaatiline süžee; pikk ja lohisema kippuv libreto kujutab endast rida lüürilisi olustikupildikesi, kirjeldusi aastaaegade meeleoludest. Vanameister olevat tühisevõitu tekstile komponeerimisega kurja vaeva näinud, ehkki tulemus sai muusikaliselt siiski vaimukas ja värvikas. Estonia kontserdisaalis kõlas see ligi kolmetunnine teos valdavalt köitvalt, andes aimu esitajate suurest panusest ning teinekord ehk varju jäävast võimekusest.