Lamades, põlvelt ja püsti
26. märts 2010.Kes on siis Aleksandr Knjazev (1961)? Ta on tšellist, kes esmakordselt osales Tšaikovski konkursil 17aastasena (III koht) ja teist korda 29aastasena (II preemia) ning hakkas 1987. aastal esinema ka organistina. Ta on lõpetanud tšellistina 1986. aastal Moskva konservatooriumi ja organistina 1991. aastal Novgorodi konservatooriumi. Knjazev on alati põhjustanud diskussioone ja kirglikke vaidlusi nii oma isiksuse kui veel enam interpretatsiooniga. Huvitav on kas või see, et 1990. aasta Tšaikovski konkursi žürii enamus ei tunnistanud tema mängu vastuvõetavaks, ometi sai ta kõrge teise koha. Kusagilt on hakanud levima lause, et teda peetakse uueks Rostropovitšiks, kuid millisest arvustusest on see pärit, ei ole võimalik tuvastada. Geniaalne muusik Mstislav Rostropovitš mängis tšellot nii, et teile tundus ta tšellist, kes mängib kõige vaiksema piano, kõige kõlavama forte, kõige aeglasema lento ja kiirema vivace – teile tundus nii selle särava artisti esituses. Knjazev püüab seda teha füüsikaseadustest lähtudes ja tulemuseks on tsirkusenumber, ei enamat. Rostropovitši pillikäsitsus lähtus muusika tõlgendusest, mida ta ka alati sisendas oma õpilastele, Knjazevil on tehniline virtuoossus eesmärk omaette. Kui Knjazev esitaks talle omase maailmarekordilise kiirusega Haydni C-duur Kontserdi finaali tsirkuse kupli all köiel balansseerides ja keegi küsiks minult, et kuidas oli, vastaksin, et no ei olnud Rostropovitš.
Knjazev on iseloomustanud oma pille järgmiselt: tšello on inimhäälne, subjektiivselt isiklik instrument, orel on objektiivselt jumalahäälne. Hästi öeldud, kuid seejuures on unustatud või teadlikult kõrvale jäetud veel üks tegelane nimega helilooja, kes peaks olema nii tšellisti kui organisti jumal. Sel kontserdil Knjazevi esitatu alusel olen pigem nõus teda tunnustama kui organisti, sest Haydni D-duur, Hob.XVIII :2 orelikontserdi esitus oli ainult tapvalt igav, aga see võib ka minu probleem olla. C-duur Tšellokontserdi Hob.VII b:1 esitus ajas aga ikka marru küll, välja arvatud I ja II osa kadentsid, tõenäoliselt esitaja omad, sest nende ülivirtuoossus ongi koht, kus seda näidata. Viimast osa võib mängida ükskõik millises subjektiivses tempos (autoril allegro molto), kuid igal juhul peab tekst jääma artikuleerituks ja kõlaliselt kandvaks, et seda aktsepteerida. Mis puudutab lisaks esitatud Bachi Prelüüdi G-duur ja Gigue’i C-duur Süitidest soolotšellole, siis ma ei mõista, miks neid ei oleks võinud veel kiiremini esitada – see on ju täiesti võimalik, kuigi absoluutselt tarbetu …
Miks pealkirjastasin kirjutise „Lamades, põlvelt ja püsti”? See paralleel laskespordist, õigemini Vene kroonu laskeharjutustelt, tekkis mul Nikolai Aleksejevi dirigeerimismaneeri jälgides. Esimest teost (Orelikontsert) juhatas ta istudes ja ainult vasaku käega ning sedagi aeg-ajalt. Seejärel Tšellokontserti juba püsti ja täbaratel hetkedel ka kahte kätt kasutades. Alles pärast vaheaega, kui ettekandele tuli Honeggeri Sümfoonia nr 3, a-moll „Liturgiline”, oli maestro tõusnud dirigendipoodiumile ja tõepoolest juhatas orkestrit ning see oli suurepärane. Honeggeri III sümfoonia ettekanne on kiiduväärt igal juhul, aga sellisel tasemel veel eriti. Kaks aastat ja neli kuud tagasi (30. XI 2007) pealkirjastasin arvustuse „Sümfooniakontsert kui poliitiline deklaratsioon”, kui Aleksejev juhatas kaks päeva enne Vene riigiduuma valimisfarssi Prokofjevi süiti muusikast filmile „Porutšik Kiže”. Kokkusattumus oli muidugi „juhuslik”. Nii seegi kord – täiesti juhuslikult pealkirjastas Honegger oma Kolmanda esimese osa „Dies irae” ja täiesti juhuslikult toimusid pühapäeval Venemaal opositsiooni väljaastumised pealkirja all „Raevu päev”. See kõik on aga muusikaväline illustratsioon ning muusikud ongi mihklid neid ära kasutama. Tähtsam on aga, et Honeggeri näol on meil tegemist XX sajandi olulise sümfonistiga, keda meie lavadel haruharva esitatud. „Liturgiline” (1945) on kahtlemata sõja järelkaja üldistus ning väga mõjuv suurteos. Honegger annab palju ja vastutusrikast sõna suure orkestri „tumedatele” jõududele, need on tromboonid, kontrabassid, kontrafagott, klaver jne, aga teose lõpetab järelmäng Adagio, mis manab silme ette küll päris taevase rahu. Nagu palju kordi varem öeldud selle üheksa aasta jooksul, mil ER SO peadirigendiks Nikolai Aleksejev, on tema meelisteema suured sümfoonilised teosed suurele sümfooniaorkestrile. See on nüüd kujunenud ka ER SO vapikirjaks, nad on selle omandanud. Sümfoonia esitati absoluutselt kadudeta ja tulemusena sai kogu kontsert peaaegu päästetud, kuigi esimesest poolest jäi suhu väga mõru maitse.