ERSO uue kapteniga tõusulainel
17. september 2010.
Hooaja avakontserdid 9. ja 10. septembril Estonia kontserdisaalis
Tänavune ERSO hooaeg avati seniolematul moel ja vaata, et seniolematus olukorras. Kindlasti pole ühtki ERSO hooaega siiani avatud publiku tungist tingitud kahe avakontserdiga. Kuid kunagi pole uut peadirigenti vastu võetud ka seda laadi skandaalse „tervitusega” nagu nüüd koju naasnud maailmameest maestro Neeme Järvit. Siinjuures ei maksa siduda publikuhuvi skandaaliga, sest kontserdid olid välja müüdud juba varem.
Niisiis avati hooaeg neljapäevase lisakontserdiga, millele järgnes reedene planeeritud avang. Nüüdsest kahekordne ERSO peadirigent Neeme Järvi ühendas kavas kaks juubilarist maailmanime, pühendades kontserdi esimese poole Arvo Pärdi (75) muusikale ja teise Gustav Mahlerile (150). Pärdi poolde oli valitud kaks teost, mida saab rohkemal või vähemal määral siduda dirigendi enesega. Kolmanda sümfooniaga on seos selge ja otsene, sest teos on pühendatud Neeme Järvile, kes juhatas ka selle esiettekannet aastal 1972, siis veel Eesti Raadio SOga.
Kontserdi avateose „Cecilia, vergine romana” (2000/2002) segakoorile ja orkestrile on autor aga pühendanud Accademia Nazionale di Santa Cecilia koorile ja orkestrile ning dirigent Myung-Whun Chungile. Paljud kindlasti teavad, kuid mõnedki vajavad meeldetuletust, et Püha Cecilia akadeemia – see maailma vanimaks peetav muusikainstitutsioon, millega on olnud seotud Corelli, Scarlattid, Cherubini, Donizetti, Rossini, Paganini, Liszt, Mendelssohn, Berlioz jpt – korraldas ka rahvusvahelisi dirigentide konkursse. Ja ühe sellise, nimelt VI konkursi aastal 1971, mil Pärt kirjutas 3. sümfoonia, võitis Neeme Järvi. Paralleele leiab ka Järvi ja Myung-Whun Chungi (s 1953) eluteelt: ka viimane on läbi käinud kogu maailma Tšaikovski konkursist (laureaat 1974, küll pianistina) kuni Meti ja Pariisi ooperini ning tõusnud 2006. aastal Söuli filharmoonikute peadirigendiks. Pärdi teose tekst pärineb roomakatoliku kiriku palveraamatust ning jutustab neitsina märtrisurma läinud Ceciliast, kellest sai pühak ja kelle nimega pühitseti kirik Roomas. Teos on väljenduslikult äärmiselt intiimne ja eriti tõstan esitajate poolelt esile kammerkoori Voces Musicales (koormeister Risto Joost) väga täpselt tabatud meeleolu ja sissepoole suunatud suhtega lauldud-jutustatud tunnipalvuse teksti. Teose sisu ja esituslaad olid igatahes absoluutses vastavuses ja parem, kui aplauski jäänuks iga kuulaja sisemusse …
„Kolmas sümfoonia on kirjutatud ajal, mil helilooja oli juba hüljanud oma varasemad esteetilised põhimõtted, seetõttu leiab Arvo Pärdi religioossus väljendamist veel klassikaliste, traditsiooniliste väljendusvahendite abil,” selgitab Kerri Kotta. Olen kuulanud elavas esituse teost kolm korda, kaasa arvatud esiettekandel 1972. aastal, ja rõõm on tõdeda, et sel kontserdil jõudis sümfoonia mulle pärale absoluudina. Põhjusi võib olla mitmeid, nende seas ka isiklikke ehk subjektiivseid, kuid toonitan orkestri perfektsust ning partituuris domineerivatele puhkpillidele sümpaatset soojust ja värve lisavaid keelpille. Maestro osaks jäi terviku vormimine, milles ta on alati olnud suurmeister, nii seekordki. Ette rutates tahan öelda, et minu reaktsioon esitatule tunnistab õhtu parimaks Pärdi Kolmanda. Kuigi selles võib olla suur annus isiklikku, oli see siiski esimene kord, kui sain selle teose esitusest absoluutse rahulduse.
Pärdi pool moodustas avakontserdil haruldaselt kompaktse ja teineteist täiendava terviku, nagu polekski esitatavate teoste loomisaja vahel kolme kümnendit.
Kuigi Pärdi uurijad väidavad üsna üksmeelselt, et autor polnud rahul oma Kolmanda sümfoonia helikeelega, ei kahanda see teose väärtust nagu, julgen väita, ka sellele eelnevate helitööde väärtust … Tahaks ikka ja jälle meenutada, et „talenti ei varja ühegi helikeele taha”, nagu on Pärdi puhul öelnud Eduard Tubin. Aasta oli siis 1966 ja oli veel vara tunnistada 30aastase noormehe üliandekust, mida nüüdseks on aga kinnitanud kogu maailma hinnang. Hea meel on näha-kuulda ka helilooja tintinnabuli-eelset loomingut, kuigi võib mõista ka autori reserveeritust, kui elus on tehtud nii kardinaalne ja vaevarikas pööre leidmaks oma loomingutõde. Olgem siis hästi mõistvad, sest minu teada on ta esitamiskeelu alla pannud vaid mõne varasema loomeperioodi teose. Mina aga kuulaksin ja annaksin kuulata Pärdi varaseid klaveriteoseid nagu sonatiinid (1958, 1959), Partiita (1959), ka „Diagrammid” (1964), Keelpillikvartett (1959) ja vallatu Kvintetiino (1964) puhkpillikvintetile. „Tantsud muusikast lastenäidenditele” (klaver,1956-1957) on eriti armsad, sest mulle meenub, kuidas Arvo neid pool tundi enne etendust „orkestreeris” viiulile, klarnetile, tšellole ja klaverile ning edukalt valmis sai. Imetlesin, ja teen seda tänaseni, kui täpselt ta käigupealt karaktereid tabas ning kui lõpetatud teostena need pisioopused tundusid. Kindlasti tasub üle käia ka see tohutu materjal, mis on Pärdi filmimuusika, ja kui pole noodimaterjali, siis filmid ikka on olemas … Olen ikka arvanud, et heliloojad kirjutavad ning interpreedid esitavad kirjutatut ega pea alati arvestama heliloojate arvamusega. Teosed elavad oma elu, kuni need ei ole paberilt kustutatud.
Kontserdi teises pooles saime eelnevale kinnituse: ettekandele tuli Gustav Mahleri Esimene sümfoonia, mille loomise-saamise lugu on hästi keeruline ning tihedalt seotud autori keeldude ja käskudega. Algselt viieosaline (II osa „Blumine”) helipoeem sümfoonia vormis koos programmiga kirjanik Jean Pauli loomingust – samast allikast ka tänaseni kasutatav teose pealkiri „Titaan”. Nii kirjandusliku programmi kui II osa keelas Mahler ära, alles jäi neljaosaline Sümfoonia nr 1 D-duur. Hoolimata autori keeldudest, oleks ehk oluline teada ennekõike seletust teose III osale, kus kõlab tuntud mažoorne lastelaul-kaanon „Bruder Martin” või „Frère Jacques”, mille meloodia on Mahler viinud minoori. Arvatavasti on see iroonilis-traagiline osa teoses inspireeritud Moritz von Schwindi tuntud maalist, kus metsloomad matavad jahimeest: ees kõnnivad leinalippudega jänesed, järgnevad ülejäänud nuttes musitseerivad metsaelanikud. Tahan ainult juhtida tähelepanu, et vaatamata autori keelule oleks teos algse programmita raskesti ja mitmeti mõistetav. Ja veel, pärast ettekannet püsti seisva publiku tungival soovil teadustas Järvi: „Lisapala! See on see osa, mille Mahler ära keelas, aga meie mängime ikka”. „Blumine” kõlas suurepärases esituses ja Indrek Vau väärib kindlasti „Säkkingeni trompetisti” tiitlit – algselt oli see teos Victor von Scheffeli samanimelise poeemi saatemuusikaks. Ilmekas näide ühe maailmaklassikasse kuuluva teose keerulisest elukäigust väljaspool autori plaane ja soove.
Lugesin kusagilt eelreklaamist, et Mahleri Esimest pole varem Eestis mängitud. Ei vasta tõele, sest olen teost mänginud ERSO koosseisus kas 1963. või 1964. aastal Neeme Järvi õpetaja Nikolai Rabinovitši juhatusel ning Eri Klas kinnitab, et temagi on siin seda teost esitanud. Mahleri Esimese esitus ERSO-lt ja Neeme Järvilt on kindlasti suur saavutus ning uus aste ERSO arengus. Küsimus ei ole juba aastaid orkestri professionaalsetes võimetes – tuletagem siinkohal meelde eelmise peadirigendi kinnitust, et nüüd võib ERSOga esitada kõike – , vaid kunstilises tulemuses, mis ületab igal juhul mõne pisivea peale ninakirtsutajate vigisemise. Teose esituse kunstiline tulemus on alati lõppeesmärk, mida pisiasjad ei varjuta. Sama kogesin maikuus Avery Fischer Hallis New Yorgi filharmoonikute ja Kurt Masuri esitatud Bruckneri Seitsmendat sümfooniat kuulates. Ei saa öelda, et esitus hiilanuks perfektsionismiga, kuid saadud elamuse tase pühkis need mõned vääratused mälust igaveseks. Sama juhtus reedel, 10. septembril Estonia kontserdisaalis Neeme Järvi ja ERSO koostöös. Krigisegu meedia ja vigisegu ametnikud, kuis jaksavad, sulamit Neeme Järvi + ERSO ei suuda lõhkuda keegi, kui kõrget lainetust ka ei tekitataks. Orkester kui tervik ja iga orkestrant eraldi on need, kes annavad dirigendile lõpliku hinnangu ja vastupidi. Ning võitjaks jääb kuulajaskond. Järvi ja ERSO jäävad tõusulaine harjale.