Aktuaalne

Orkestrimuusika elamusi siin- ja sealpool Atlandit

Toomas Velmet, Teater.Muusika.Kino

30. september 2010

Tipporkestreid Atlandi vastaskaldailt
Kui vaadelda Läänemerd ja sellega koos Soome lahte Atlandi ookeani ühe osana, esindab järgnevas kirjutises selle idakallast (Yleis) Radion Sinfoniaorkesteri (RSO), eesti keeles Soome Raadio Sümfooniaorkester; läänekallast aga orkester The New York Philharmonic, keda me eesti keeles nimetame sageli ka New Yorgi filharmoonikuteks. Miks üldse juttu teha kahest umbes seitsme tuhande kilomeetri kaugusel asetsevast sümfooniaorkestrist? Põhjus on lihtlabane. Artikli autoril oli võimalus neid elavalt kuulata üsna lühikesel ajavahemikul — RSO-d Tallinnas Estonia kontserdisaalis 23. aprillil 2010 ja NYPh-d New Yorgis Lincoln Center’ Avery Fisher Hallis 12. mail 2010. Alustame tuttavaga kodutanumalt, Soome Raadio Sümfooniaorkestriga. Meile näib, et tunneme soome kolleege peaaegu sama hästi kui oma kodust ERSO-t, kes on ju ka algselt olnud seotud raadioga ning on isegi aasta vanem kui Soome raadio orkester. Kindlasti on neid, kes on kuulnud seda Soome (ja mitte ainult Soome) tipporkestrit nii meil kui ka Soome lahe põhjakaldal, kuid ega nende külaskäike Tallinna nii palju olegi olnud. Arhiiviandmed näitavad, et esmakordselt külastas Soome Raadio Sümfooniaorkester Tallinna 1968. aastal, see oli üldse orkestri kolmas välisreis. Seda külaskäiku mäletan, orkestrit juhatas nende tollane peadirigent Paavo Berglund. Järgmise külaskäiguni kulus kümme aastat, see oli tuur läbi Eesti, Läti ja Leedu, lõppkontserdiga Leningradis. Eestis külastati ka esimest ja viimast korda Tartut. Siis tuli taas pikem vahe ja uuesti kuulsime Soome Raadio Sümfooniaorkestrit Tallinnas 2001. aastal, seega on see orkester meil varem käinud vaid kolm korda.

Soome raadio orkester asutati 1927. aastal kümneliikmelise stuudioansamblina, nende esimene avalik kontsert toimus 1929 peadirigent Toivo Haapaneni juhatusel. 1933 toimus raadioülekanne kolmeteistkümnesse Euroopa riiki, kogu kava oli Jean Sibeliuse loomingust, Viiulikontserdis soleeris kahekümne ühe aastane Anja Ignatius. Selle kontserdi jaoks oli koondatud ühte kollektiivi nii raadioorkester kui ka Helsingi Linnaorkester ja kokku saadi üheksakümneliikmeline sümfooniaorkester. Orkestri arenemise protsess on ju üsna sarnane Eestis toimunuga, kus avalikult esinesid koos Ringhäälingu orkester ja Estonia teatri orkester.

Sõdade s.o Talvesõja ja Teise maailmasõja ajal kolis orkester algul Porisse, siis jälle Helsingisse tagasi ning selle koosseis kahanes kolmekümne nelja mängijani. 1945. aastal sai Hella Wuolijoest Soome Yleisradio peadirektor, tema suurendas orkestri koosseisu kolmekümne üheksa liikmeni. Üks iseloomulikumaid seiku orkestri ajaloos on nõndanimetatud „orkestrisõda”, mis kestis väikeste vaheaegadega kuni 1934. aastani, mil puhkes taas ägedalt viiekümnendate lõpul. Selle põhjus oli lihtne — raadio orkester ja Helsingi Linnaorkester taheti ühendada üheks kollektiiviks ning argumendid olid muidugi majanduslikud. Vägesid juhatasid HLO esindajana peadirigent Georg Schnéevogt ja RO poolt Toivo Haapanen — esimene ründajana ja teine kaitsjana. Kuulsat „suomalaista sisu” (soomlase kangust) näitasid mõlemad pooled ja viiki jäänud „sõja” tulemusel on neil tänaseni kaks rahvusvaheliselt hästi tuntud suurt sümfooniaorkestrit, mis järgmisest aastast saavad endale ühise kodu suurejoonelise Helsingi Musiikkitalo näol, kuhu kolib ka Sibeliuse Akadeemia. Kui raadio orkestri dirigendiks (1950) saab Nils–Erik Fougstedt, algavad soome oma noorte silmapaistvate annete jõulised debüüdid, nende seas tõusid esile tänaseni meilgi hästi tuntud tšellistid Erkki Rautio ja toona kümneaastane Arto Noras ning pianist Liisa Pohjola. 1960 asutatakse esmakordselt orkestri intendandi ametikoht, kelleks sai helilooja Aulis Sallinen. 1961. aastast saab orkestri peadirigendiks üks maailma legendaarsemaid Sibeliuse tõlgitsejaid Paavo Berglund, kes on sellel ametikohal kuni 1971. aastani. Võiks öelda, et temaga algas pärast Teist maailmasõda Soome dirigentide suur edu maailmas. Piisab, kui nimetada orkestri järgmised peadirigendid: Karajani konkursi võitja Okko Kamu (1971—1977), multitalent Leif Segerstam (1977—1987), Jukka-Pekka Saraste (1987—2001) ja Sakari Oramo (alates 2003). Tähelepanuväärne on veel üks esmapilgul pisiasjana tunduv tõik: kõik viimati nimetatud pluss Paavo Berglund olid või on viiuldajad, Leif Segrstam peale selle veel pianist ning Joseph Haydnist oluliselt produktiivsem helilooja. Võib-olla tuleks siit otsida juuri RSO aktiivselt mahlakale ja tämbririkkale keelpillikõlale.

Soome Raadio Sümfooniaorkestri viimane kontsert Estonia kontserdisaalis oli kavalt eriline. Sakari Oramo ei pakkunud meile ühtegi Sibeliuse teost. Sümfoonia, mis oli külakostiks toodud, kuulus hoopis ühele teisele XX sajandi suurele sümfonistile, nimelt tuli ettekandele Carl Nielseni Sümfoonia nr 4 op 29, alapealkirjaga „Kustumatu” (1916). See muidugi ei takistanud Oramol lisaks mängimast Sibeliuse „Valse triste’i”. Kontserdi kava oli hästi läbi mõeldud ja impulsi selleks andis tõenäoliselt võimalus mängida Nikolai Luganskiga Rahmaninovi Klaverikontserti nr 4. See on ju hoopis harva mängitav teos, mille üle autorgi imestanud: „Häbi mulle! [- – -] Mida kõike ma sinna kokku kuhjasin!” Tegelikult on tegemist erakordselt hea muusikaga, kuid vähe on pianiste, kes viitsivad seda kontserti mängida. Palju kindlam on edu saavutada Rahmaninovi Teise või veel parem Kolmanda kontserdiga. Kavast ei puudunud ka soome helilooja teos — Kaija Saariaho (1952) „Laterna magica” (2008). Inspireeritud Ingmar Bergmani samanimelisest autobiograafiast, mõjub see teos, hoolimata muusika ajas kulgemisest, nagu üks väga värvikas maal. Saariaho „Laterna magica” tellisid Berliini filharmoonikud ja see tuli esiettekandele nende peadirigendi Simon Rattlega, kes lubas ja „tegi ära”— pani Berliini filharmoonikud mängima nüüdismuusikat.
  Niisiis, agentuuri Harrison Parrot korraldusel toimus hooaja 2009/10 lõpus Tallinnas Estonia kontserdisaalis Soome Raadio Sümfooniaorkestri kontsert nende peadirigendi Sakari Oramo juhatusel. Paar sõna ka Sakari Oramost, kes on järjekordne soome tippdirigent, ning kuidas ta teisiti saakski, kui on pärit Sibeliuse Akadeemia professorite Liisa Pohjola (klaver) ja Ilkka Oramo (muusikateadlane) perest. Orkestri kontsertmeistrina töötades õppis Sakari Oramo ühtlasi Jorma Panula juures dirigeerimist ja saavutas kord juhuslikult ühte kontserti dirigeerides sellise edu orkestrantide (!) seas, et valiti orkestri peadirigendiks. Oramo on olnud kümme hooaega ka Birminghami Sümfooniaorkestri peadirigent ning alates möödunud hooajast ühtlasi Stockholmi Kuningliku Filharmooniaorkestri peadirigent. Kõigi dirigentide raudrepertuaari kõrval on Oramol eriline närv nüüdismuusika esitamiseks ja ta on saavutanud suurt edu nendegi esituste ja salvestustega. Tallinnas kavas olnud Kaija Saariaho „Laterna magica” edu oli selle parim tõestus.  Neljakümne viie aastane dirigent on näidanud oma erilisi võimeid saatja ja salvestajana — tema partnerid Nikolai Luganski, Leila Josefowicz, Akiko Suwanai, Stephen Hough, Karita Mattila jt on nõus esinema ja salvestama ainult Oramoga. Luganskiga on Oramo plaadistanud kõik Rahmaninovi klaverikontserdid. Esialgu tunduski, et Tallinnas on peateoseks Rahmaninovi Neljas klaverikontsert, see tohutu suur ja noodirohke klaverisümfoonia, mida pianistid harva ette võtavad, — kuid oh ei, Carl Nielseni Neljandast sümfooniast saadud nauding oli täiuslik. Siin oli orkestril võimalus demonstreerida oma kogu potentsiaali ja täiuslikku nõtkust, alludes maestro kontseptsioonile täiel määral. Ei pea ütlema, et kogu kontsert oli Tallinnas läbiviidud perfektselt kõrgel professionaalsel tasemel. Tundub et tegemist on vähemalt meie lähiümbruse tipporkestriga, mis kannatab välja võrdluse ükskõik millise maailmanurga tippkollektiiviga.
  Võrdlusvõimalus tekkis mul vähem kui kolm nädalat hiljem New Yorgis. NY Philharmonic esitas oma kodusaalis Avery Fisher Hallis neli õhtut järjest päris traditsioonilise kava: Beethoveni Esimese sümfoonia C-duur ja Bruckneri Seitsmenda sümfoonia E-duur. Dirigendipuldis ei olnud keegi muu kui orkestri emeriitdirigent Kurt Masur. Avery Fisheri nimi anti saalile pärast seda, kui ta 1973. aastal tegi New Yorgi filharmoonikutele 10,5 miljoni USD suuruse annetuse. Vaatamata oma suurusele (2600 istekohta) on see kontserdisaal väga hea ja ühtlase akustikaga. 12.—15. mail kuulas New Yorgis neid kahte sümfooniat kokku 10 000 (!) inimest. Orkester on üks maailma vanimaid, asutatud 1842, aga kindlasti USA vanim, 18. detsembril 2004 toimus orkestri 14 000. kontsert. NY filharmoonikute ees on seisnud Antonín Dvořák, Gustav Mahler, Richard Strauss, Otto Klemperer, Wilhelm Furtwängler, Arturo Toscanini, Igor Stravinski jpt kuulsused, kui lüüa minevikuga. Ka orkestri lähiminevik pole sugugi hõredam: Leonard Berstein, Pierre Boulez, Zubin Mehta, Lorin Maazel, Kurt Masur ja septembrist 2009 on nende peadirigent Alan Gilbert. Orkestri koosseis on väga normaalne, umbes 100 mängijat. Nimekirjas on muide ainult kuus kontrabassi, aga laval oli neid kaheksa, isegi Beethoveni Esimese sümfoonia ettekandel. Seevastu on ainuüksi emeriitdirektoreid nimekirjas 18, rääkimata tegevast direktorite nõukogust, milles võib loetleda 43 isiksust. Ma ei hakka siin kokku lugema suur- ja väikesponsoreid, kuid tasub märkida, et orkestri globaalsponsor on Credit Suisse Group, keda 2009. aastal International Financing Review tunnustas nimetusega „Bank of the Year”. Suurepärase akustikaga Avery Fisher Hall on meie mõistes ikkagi väga suur saal — kolm Estonia kontserdisaali. Akustilist põnevust pakkus eelkõige Beethoveni Esimese esitus ja lavale tuli vaat et orkestri keelpillide täiskoosseis (8 pulti I vl, 8 cb) ja mul tekkis küsimus, kuidas on see antud juhul ansambliliselt teostatav? On küll, ka viimane osa — särav ja läbipaistev. Kurt Masur võeti kohe vastu ameerikalikult mürisevate ovatsioonidega — oma poiss ju! — ja hiljem siis ka juba teenitult tormiliselt ja standing ovation’iga. Teises pooles kõlanud Bruckneri Seitsmes sümfoonia (kestis umbes 70 min) peab olema geniaalselt esitatud, kui tahta nautida edu. Masur esitas NYPh-ga selle teose Robert Haasi 1944. aasta redaktsiooni järgi, mis olevat originaalilähedasem kui 1885. aasta versioon. Muide, teosest on tehtud ka 1954. aastal redaktsioon suurele kammerkoosseisule, kus ka klaver ja harmoonium partituuris. Mäletan möödunud sajandi arvatavasti 1961. või 1962. aastat, kui Leningradis käis BBC orkester, keda  juhatas Sir John Barbirolli (1899—1970) ning kavas oli sama Bruckneri Seitsmes. Barbirolli polnud siis selles eas kui Masur praegu, kuid esitus oli tapvalt igav, kuigi äärmiselt kvaliteetne. NYPh ja Masur ei andnud mahti hingetõmbeks kogu tunni ja kümne minuti jooksul. Ja kuigi esines ka pisemaid vääratusi (I trompet, kohati ka Wagneri tuubade häälestus), oli tulemus vapustav. Sümfoonia II osa Adagio. Sehr feierlich und sehr langsam, mis on pühendatud Wagneri mälestusele, sai nüüd vist küll igaveseks mällu jäädvustatud. Järjekordne tõestus sellest, et jumalik interpretatsioon varjutab kõik inimlikud eksimused. Kõigele vaatamata on just NYPh vaserühm maailma parim; ma ei ole varem ega hiljem kuulnud sellist rühmatämbrit ega sulavust; fakt, mis on Ameerika orkestrite puhul üldteada, kuid ikkagi ülinauditav. Kurt Masur on aga meile hästi tuntud dirigent, kes külastas meid siis, kui N Liidus hakkas tekkima poliitiline sula, ta on esitanud mitut Eino Tambergi teost, õpetanud ka dirigent Ilmar Tõnissoni ja juhatanud ERSO-tki. Viimati külastas ta meid 2003. aasta mais Prantsuse Rahvusorkestriga. Võrreldes Soome Raadio SO-ga on NYPh rariteetsem ja traditsioonilisem kooslus, aga RSO jälle värskem, Oramoga ehk isegi loomingulisem, kuid tipus asuvad mõlemad ning on hea, et üks neist meilegi külla jõudnud ja küll need New Yorgist ka kord tulevad.

ERSO viimane hooaeg Aleksejeviga — 2009/10
Nikolai Aleksejev
, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kunstiline juht ja peadirigent aastail 2001—2010. Sündinud 1. mail 1956 Leningradis, abielus, kaks poega. Haridustee: M. Glinka nimeline Riiklik Akadeemiline Koorikapell (koorijuhtimine), Leningradi konservatoorium (koori- ja orkestridirigeerimine).

Karjäär: kolme rahvusvahelise dirigentide konkursi laureaat; alates aastast 2000 Venemaa teenelise kollektiivi St Peterburgi Filharmoonia Akadeemilise Sümfooniaorkestri dirigent; Vene Föderatsiooni rahvakunstnik (2007), Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk omanik (2006), Eesti Vabariigi kultuuripreemia laureaat (2010).

Nikolai Aleksejevi kuulsust dirigendina märgivad nii tema töökohad kui ka aunimetused. Täiendagem, et ametikoht Peterburi teenelise kollektiivi juures on olnud suur tunnustus nii maestrole endale kui ka omakorda ERSO-le. Võtnud vana tuttavana vastu meie esindusorkestri peadirigendi ameti, ütles Aleksejev, et soovib eelkõige tõsta orkestri keelpillirühma mängukvaliteeti, lähtudes aktiivsusest. Võib nentida, et võetud ülesanne on täidetud.

Ma ei ole mitte mingil juhul nõus nendega, kes väidavad, nagu oleks Aleksejev saanud endale kriitilises seisus orkestri. ERSO ajaloos on olnud kriitilisi aegu, kuid seda ei saa väita 2001. aasta kohta. Kui rääkida orkestri tõelistest kriisidest, peaks pigem nimetama aastaid 1945 ja 1992, mis olid tingitud suurtest ühiskondlikest muutustest. 2001 oli orkester hästi komplekteeritud ja suure potentsiaaliga, millele oli võimalik üles ehitada praegune tippvorm. Samas ei maksa arvata, et tänane tase on orkestri arengu lagi — ei, ERSO on „tugevas keskeas” sümfooniaorkester, kelle paremad päevad on kindlasti ees. Aleksejevi orkestrile esitatud nõudmised tulenesid eelkõige tema enda muusikalistest eelistustest, kõrgelennuliselt väljendududes, dirigendi repertuaarifilosoofiast. Aleksejev on öelnud, et tänapäeva sümfooniaorkestri repertuaar algab suurtest romantilistest sümfooniatest ja lõpeb Dmitri Šostakovitši teostega. Siiski tundub, et aeg-ajalt teeb ta erandeid ka „elusatele” sümfonistidele, see kajastus läinud hooajal näiteks Boriss Tištšenko (1939) „Dante-sümfoonia” nr 5 kavva võtmisega. Enamasti on siin tegemist teostega, mille sünni juures maestro on ise viibinud või on teose autor olnud talle väga lähedane inimene. Tema väide, et sümfonism lõpeb Šostakovitšiga kõlab küll väga kategooriliselt ja konservatiivselt, kuid on täpselt argumenteeritud, seda on raske ümber lükata. Aleksejevi sõnul on Šostakovitši sümfooniad viimased, mille puhul on võimalik identifitseerida interpreeti — dirigenti. Sellele on raske, kui mitte võimatu vastu vaielda.

Romantismieelne sümfonism on Aleksejevi arvates aga pigem kammermuusika, mis tänapäeval tegelikult ei vajagi dirigenti — „nad saavad ise hakkama”.

Möödunud hooajal domineerisid Aleksejevi juhatusel ERSO kavades suured sümfooniad ja suured vormid. Ta alustas hooaja avamisel Šostakovitši Kolmeteistkümnenda sümfooniaga („Babi Jar”) ja lõpetas Rahmaninovi „Kelladega”, nende vahele jäid Mahleri Viies ja Kuues sümfoonia, ooperigala vene muusikast, Honeggeri Kolmas sümfoonia („Liturgiline”) ja juba nimetatud Tištšenko „Dante-sümfoonia” nr 5 („Paradiis”) koreo-sümfoonilisest tsüklist „Beatrice”. Võimas, seitsmest kontserdist koosnev läbikomponeeritud hooajakava. Ei peagi lisama, et kontserdid olid välja müüdud ning edukad. Kõigi lohutuseks tahan märkida, et Aleksejevi koostöö ERSO-ga jätkub kindlasti: „Mõistagi ei keeldu ma ühestki pakkumisest ERSO-ga, (…) meil pole ju tegemist abielulahutusega…”

Heites pilgu ERSO arhiivi, selgub, et orkestri ees seisid sel hooajal välisdirigendid Rory Macdonald (Suurbritannia), Lutz Köhler (Saksamaa; Bruckneri Seitsmes sümfoonia), Juha Kangas ja Dmitri Slobodenjuk (Soome), Martin Haselböck ja Carlos Spierer (Saksamaa); Daniel Reuss (Holland) on vist kodumaine välismaalane. Kodumaised külalised olid Olari Elts viiel korral, Toomas Vavilov ja Arvo Volmer kahel, Tõnu Kaljuste, Andres Mustonen, Anu Tali, Mikk Murdvee ja Paul Mägi ühe kontserdiga. Vaatame üle ka instrumentaalsolistide read. ERSO-ga esinesid sel hooajal pianistid Peeter Laul (Venemaa), Ralf Taal, Aleksandra Kamenskaja, Sten Lassmann, Kalle Randalu (Eesti/Saksamaa), Mihkel Poll, Irina Zahharenkova (Eesti/Soome); viiuldajad Sarah Chang (USA), Cecilia Zilliacus (Rootsi), Aleksandra Soumm (Prantsusmaa), David Grimal (Prantsusmaa); tšellistid Aleksandr Knjazev (Venemaa), Pei-Sian Ng ja Pei-Jee Ng (Austraalia); trompetistid Håkan Hardenberger (Rootsi) ja Indrek Vau. Eino Tambergi „Concerto grosso” esitusega lisandusid solistide nimekirja veel Mihkel Peäske, Meelis Vind, Peeter Sarapuu, Virgo Veldi, Indrek Vau ja Marko Martin. Kommentaariks viimasele olgu öeldud, et ma ei ole varem kuulnud nii head koosseisu ja nii õnnestunud esitust.

Mis järeldusi sellest nimekirjast teha? Esimene (ja hästi silmatorkav) järeldus on, et kõik pianistid (ja neid on palju — 7) on vaatamata sellele, kus nad elavad, tugevate Eesti sidemetega, et mitte öelda Eesti pianistid. Seda ei saa aga laiendada viiuli- ja tšellokunstnike reale. Sellisele pianistide jadale võiks olla vastukaaluks välja panna ka kodumaiseid keelpillisoliste, siingi on noori talente võtta päris rahvusvahelisel tasemel. Sel hooajal meid külastanud viiuldajate seas olnud Chang, Grimal ja Soumm rikastasid solistide pilti tublisti ja eriti tõstaksin esile Arvo Volmeri ja Aleksandra Soummi koostööna Sibeliuse Viiulikontserdi esitust. See oli üks viimaste aastate paremaid.

Peadirigent Aleksejevi kavade õnnestumine lähenes sajale protsendile, kui mitte arvestada ühte kontserdipoolt organistist tšellisti Aleksandr Knjazeviga. Õnneks oli samal kontserdil kõlanud Honeggeri „Liturgilise sümfoonia” esitus nii võimas, et varjutas ehk isegi Mahleri Kuuenda ja Viienda sümfoonia ettekande. Muide, ka Arvo Volmeri dirigeeritust jõudis mulle Mahleri Seitsmendast sümfooniast rohkem kohale Sibeliuse Viiulikontsert ja Olav Rootsi Sümfoonia.

Tõsi, Mahleri Seitsmenda puhul oli küll vist tegemist esiettekandega(!) Eestis. Ühegi Mahleri-esituse puhul polnud etteheideteks palju põhjust, kuid „kohustus” (150 sünnist) võtab maha värskust, kui mitte ettekandjalt endalt, siis kuulajalt kindlasti. Samas tekitas Olav Rootsi sada aastat sünnist erilise huvi — Eesti-esiettekandele tuli selle mitmekülgse muusiku (pianist, dirigent, helilooja) ainus sümfoonia. Selle teose näol tõi ERSO möödunud hooaeg meie rahvuslike väärtsümfooniate ritta võimsa täienduse.

ERSO esimene külaline Olari Elts on teatavasti suurkavade meister, kuid tundub, et parimana õnnestus tal üheteosekontsert, mil tuli ettekandele Berliozi „Fausti needmine”. Igatahes rahvusvaheline muusikapäev 1. oktoobril sai selle dramaatilise legendi ettekandega väga vääriliselt tähistatud. Siit võib lahti lapata veel ühe lehekülje, mille pealkirjaks näiteks „Suured vormid ERSO viimaste hooaegade kavades”. Ma ei mõtle siin otseselt oratooriumiettekandeid, vaid lihtsalt suuri koosseise nõudvaid teoseid, kus kasutusel koor ja/või vokaalsolistid. Tundub, et selliseid oli hooajal kuus, pluss… Pluss seepärast, et mul ei õnnestunud külastada Tallinna barokkfestivali lõppkontserti ja ma ei ole ka päris kursis seal esitatuga, kuid usun neid, kes räägivad ülivõrdes Gia Kantšeli teose „Dixit domini” Eesti esiettekandest. Ülejäänu puhul tõstaksin esile veel Aleksejevi esitatud Šostakovitšit ja Rahmaninovi ning lisaksin neile Olari Eltsi dirigeeritud Berliozi „Fausti needmise”. Mendelssohni „Eliase”, Elgari „Gerontiuse unenäo” ja Schuberti Missa C-duur ettekanded olid omal kohal, Elgari puhul on ekstra kiidetud esitajate kooslust — RO Estonia ooperikoor ja poistekoor pluss Voces Musicales.

Vaatamata meie suhtelisele vaesusele ei möödunud ERSO hooaeg 2009/10 sugugi vaeselt ega kesiselt. Publik külastab ERSO kontserte agaralt, kollektiiv on teovõimeline ja ikka veel motiveeritud. Annaks jumal meile mõistust seda tendentsi soodustada ning liigse agarusega tormates mitte kõhuli kukkuda… Ja veel: hoolimata tehtust ja veel teostatavast — raha on vaja, kui see kellelegi veel uudis on. Neeme Järvi tuleb ja temaga koos suured ja veel suuremad plaanid-projektid. Tasub meeles pidada, et maestro pole see mees, kes jääb poolele teele peatuma.

http://www.temuki.ee/numbers/2010/8-9/article5121.pdf