Romantismist koomikani
28. jaanuar 2011.
ERSO ja Esa Tapani (metsasarv, Soome) Olari Eltsi dirigeerimisel 21. I Estonia kontserdisaalis.
ERSO õhtu Olari Eltsi dirigeerimisel tekitas juba ette huvi, kuna ei Schumanni sümfooniaid ega Richard Straussi metsasarvekontserte esitata meil just sageli. Rääkimata R. Straussi muusikast koomilisele ooperile „Intermetso”, mis peaks siinmail olema tundmatu suurus. Schumanni Esimene sümfoonia ja eriti R. Straussi kuulus Metsasarvekontsert nr 1 olidki vist magnet, mis rohkelt publikut kohale meelitas. Peab aga märkima, et kui Schumanni sümfoonia ettekanne mõjus üldjoontes huvitavalt, ehedalt ja veenvalt, siis R. Straussi teoste esitus jättis nii mõnedki „otsad” pisut harali. Miks nii, nüüd lähemalt.
Robert Schumanni (1810–1856) Esimene sümfoonia B-duur op. 38 („Kevad”, 1841) juhatab sisse helilooja n-ö küpse loomeperioodi ja on komponeeritud rekordiliselt lühikese aja, 28 päevaga. Kuigi teose partituur on kirjutatud väikesele, s.t kahesele puhkpillikoosseisule, võib ettekande kõlatasakaalu saavutamine siin osutuda üsna kapriisseks ülesandeks. Seetõttu tegi näiteks Gustav Mahler omal ajal Schumanni kõigist neljast sümfooniast oma orkestriredaktsiooni, mida Elts ilmselt tegema ei pidanud.
Sümfoonia avaosa maestoso-karakter mõjus üsna väljapeetult, samuti sujuva accelerando’ga üleminek peateema Allegro molto’le, kus tähelepanu äratasid keelpillide täpsed detache’d. Ainult kõrvalpartii jäi kuidagi vähe individualiseerituks, möödudes justkui märkamatult. Ent juba töötluses kujundas Elts läbi subito-kontrastide küllaltki väljendusrikka dünaamikarežii, kasvatades sellest ka esimese suurema kulminatsiooni. Kõik tempolised lahendused, eriti kaks avaosa lõpueelset accelerando’t, mõjusid oma lennuka karakteriga hästi värskendavalt. Järgnenud Larghetto’s üllatas tšellode lüüriline kantileen, sama kõrvapaitavalt sobitus aeglase osa nokturnsesse kõlapilti ka tromboonide pastelne ansambel.
Sümfoonia viimased osad (skertso ja finaal) olid esituslikult „maalitud” justkui ühe pintslitõmbega ning karakterite mõttes kantud ühtsest hingusest. Finaalis on puupillidel oluline roll nii soolorepliikides kui eriti täpsetes ansamblites ning kõik kõlaski artistlikult ja peaaegu laitmatult.
Sõna „peaaegu” vajab väikest kommentaari ja mitte ainult finaali kontekstis. Kui vaadata Schumanni Esimese sümfoonia partituuri artikulatsiooni mõttes, siis peaks kohe silma torkama sforzato-aktsentide rohkus kõigis osades (v.a teine). Näiteks skertsos võib leida sf-märke seitsmes taktis järjest! Ma ei tea, kas Mahler on oma Schumanni redaktsioonis need sforzato’d maha võtnud, kuid Elts neid igatahes eriti välja ei toonud, küll aga n-ö kompenseeris seda efektse subito-dünaamikaga. Seetõttu jääbki näkitsema väike küsimus, et äkki oleks Schumanni dünaamika läinud liiga „närviliseks”, kui kõigist neist sf-rõhkudest kinni pidada. Või siiski mitte?
Mõnevõrra rohkem küsitavusi tekitas teises kontserdipooles kõlanud Richard Straussi (1864–1949) Metsasarvekontsert nr 1 Es-duur op. 11 (1883) Esa Tapani esituses. Asi polnudki niivõrd solistis (tema artikulatsioonivõtete mitmekesisus oli ju mõnele intonatsioonivääratusele vaatamata suisa kadestamisväärne), kuivõrd teose esituslikus kontseptsioonis. Alustuseks sellest, et Richard Straussi muusikas on tavaliselt paras annus teatraalsust. Teatraalsete stseenide kaupa hakkas alguses kulgema ka metsasarvekontserdi esitus, solisti ja orkestri ühismõtlemine ning kõlatasakaal olid samuti esiotsa kenasti paigas. Kuid mingist hetkest hakkasid tekkima teatud ebakõlad muusikaliste episoodide sidususega. Kuigi Straussi kontserdi kolm osa kõlavad attacca, ei peaks see tähendama, et äärmised allegroosad ja keskmine Andante võiksid kulgeda enam-vähem ühetaoliseks nivelleeritud tempos. Strauss pole ilmselt mõelnud oma oopust üheosalisena, paraku jättis ettekande karakterite ja tempode inertsus sellise mulje.
Märksa reljeefsemalt ja kaasahaaravamalt kõlas õhtu lõpunumber, valsistseen R. Straussi koomilisest ooperist „Intermetso” op. 72 (1918– 1923). Muusikaline huumor mõjub ergastavalt ka orkestrile: kõik need teatraalsed keelpilliglissando’d vaheldumisi justkui kõverpeeglis kujutatud Johann Straussi valsside koomiliste parafraasidega, tulemuseks n-ö hooletult elegantne olustikumuusika. Koomiline küll, kuid „grimmi” polnud õnneks mitte kuskil liiga paksult peale võõbatud.
Muuseas, lugesin just Penguini ooperientsüklopeediast, et Arnold Schönberg olevat toda meil peaaegu tundmatut „Intermetsot” pidanud Richard Straussi üheks õnnestunumaks lavateoseks.