Vaeslapse käsikivi
04. märts 2011.
Haapsalu kultuurikeskuse avamine 24. II : esines Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Kristiina Poska.
ERSOst on poliitikute tahtel saanud vaeslaps – peadirigendita, ametisse kinnitatud direktorita. Muinasjutus tuleb vaeslapsele appi isejahvatav käsikivi. Eestis jahvatab ilma välise abi ja sunduseta meie muusikakultuur. Nii toimetab ka ERSO küllap edukalt veel tükk aega otsese välise toeta, ilma et sest kvaliteedis tagasilööki sünniks.
Muinasjutus kaob imeveski siis, kui kuri perenaine oli karistatud ja vaeslaps abiellunud. Nii et siis ERSO-l läheb paremini, kui Laine Jänes on kultuuriministrist tagandatud ja peadirigent leitud?
Vaeslapse-Tuhkatriinu lugu köidab lugejaid kuulajaid ikka. 24. veebruaril proovis ERSO ees esimest korda kuldkingakest jalga Kristiina Poska, doktorant Saksamaalt. Kultuurikeskuse suurremondijärgse esitluse kava oli nii-öelda kindla peale minek: enesestmõistetav Elleri „Kodumaine viis”, armsalt kodune Tormise süit filmist „Kevade”, sisukas ja üdini eestlaslik Tubina Sümfoniett ja Haapsalus „kohustuslik” Tšaikovski, seekord Serenaad keelpillidele C-duur op. 48. Kristiina Poska kehtestas ennast dirigendina juba enne ametlikku kava – Eesti Vabariigi hümniga: leinaajale kohaselt oli tema valik üliaeglane tempo, nõnda et julgetel kaasalauljatel oli enese pidurdamisega tõsiseid raskusi. Tulemus – erakordselt lüüriline hümn – oli silmapaistvalt huvitav. Tund aega hiljem oli selge, et lüürilisus, pehmus ja naiselikkus oligi sellele kontserdile iseloomulik.
Haapsalus esines kammerlik ERSO: kahene puhkpillikoosseis, väike keelpilliorkester. Ega palju rohkem muusikuid lavale mahtunukski. Omal ajal ei antud Aadu Eigile Haapsalu kultuurimaja projekteerimisel lähteülesandeks ilmselt mitte sümfooniaorkestri täiskoosseisu mõõtmeid, vaid parteikomitee laiendatud büroo liikmete arv. Konverentsisaalist ei tee muusikapühamut ka verivärske remont. Ent kui saal muusikutele just kaasa ei aita, siis õnneks ei võta see esitatava kõlast ka midagi ära. Haapsalu kultuurikeskuse suur saal ei moonuta heli. Tahta, et akustikat mõne puupaneeliga parendataks, on utoopia. See saal oli ja on 1970ndate ehe stiilinäide ja sellisena unikaalne. Dirigent muutis esialgselt välja kuulutatud teoste järjekorda, ja allakirjutanu arvates väga õnnestunult. Naljakas öelda, aga selles kavas oli kõige nõrgem lüli Tšaikovski. Mitte et ettekannet arvustama kipuks, aga muusika ise tundus Tormise ja Tubina kõrval maneerlik ja pealiskaudne.
Muidugi kuuluvad Tšaikovski ja Haapsalu kokku nagu meri ja tuul ning andunumal osal Haapsalu publikust on veel meeles kunagi samal laval Kalle Randalu esitatud Tšaikovski klaverikontsert. Aga Tubin oli kontserti lõpetama mitu korda tihedam, veenvam, ausam. Nüüd peaks vist kontserti arvustama? Ütlema, et la-diees oleks seal pidanud olema rohkem üles intoneeritud ja si-bemoll alla. Ei hakka teesklema: peale flöödi hetkelise kahtlase häälestuse „Kevades” ei kraapinud kõrva miski. Hoopis hing laulis, et ERSO taas Haapsalus oli! Tehti ilusat muusikat ja armastati muusikat, öelnuks selle kohta vist maestro Järvi. Tänu kõigile asjaosalistele provintslaste poolt!