Aktuaalne

Head tuttavad kohtuvad harva

Eri Klas. Foto Erkki Ruokonen.

Eri Klas. Foto Erkki Ruokonen.

Toomas Velmet, Sirp

15. aprill 2011

ERSO kontsert: Nikolai Petrov ja Eri Klas 31. II Estonia kontserdisaalis.

ERSO võõrustas 31. märtsil vanu häid tuttavaid, keda orkestri ees kohtab siiski üsna harva. Meie oma maestro Eri Klas seisab reeglina ERSO ees kord hooajas, kui välja arvata orkestri Ameerika turnee, veel harvemini kuuleb Eestis vene pianismi korüfeed Nikolai Petrovi. Nende kahe muusiku esimene kohtumine Eestis toimus ligi nelikümmend aastat tagasi, kui koos ERSOga esitati Rodion Štšedrini II klaverikontsert. Petrov on suur isiksus, kes on maailma hämmastanud oma tehniliste võimetega nagu näiteks Berliozi „Fantastilise sümfoonia” esitusega klaveril, mida ta on teinud ka Tallinnas. Loomulikult on 1943. aastal sündinud Petrovi 50 aastat kestnud üliaktiivne kontserttegevus nüüd mõnevõrra tagasihoidlikum, kuid seda aktiivsem on muusik ühiskondlikult ja heategevuslikult: Moskva konservatooriumi professor, Vene kunstide akadeemia president, presidendi kultuurinõukogu muusikasektsiooni juhataja, Venemaa riiklike preemiate komitee liige, kes asutanud omanimelise heategevusfondi ja olnud viimatise Tšaikovski konkursi pianistide žürii esimees. Traditsiooniline sümfooniakontserdi kava sisaldas Beethoveni Klaverikontserdi nr 3 c-moll op. 37 ja Tšaikovski Sümfoonia nr 4 f-moll op. 36 kõrval sissejuhatuseks Soome helilooja Sebastian Fagerlundi kolmeosalise teose „Isola” (esiettekanne Eestis). On päris huvitav meie suurepäraste heliloojate kõrval ka naabrite heliloominguga tutvuda, mida ei juhtu iga päev. Äkki on siin peidus meie hea tahte saadiku maestro Klasi mõte alustadagi läbikäimist lähinaabritega, tutvustades vastastikku uuemat loomingut. Tore oleks! Fagerlund mahub veel noore helilooja raamistusse, kuigi tema loomingu nimekiri on päris aukartustäratav. Fagerlundi helikeel on isikupärane ja eriti põneva orkestrikäekirjaga. Kuuldu kutsus esile lausa nägemuslikke assotsiatsioone, mis vihjaks nagu kõrgtasemel filmimuusikale. Ka teose Introduzione autoripoolne esituslik vihje agitato e violento (püsimatu ja vägivaldne) kinnitab justkui seda seikluslikku action-filmi maailma, vajamata siiski pildituge, vaid provotseerides kuulaja fantaasiamaailma. Kui selgus, et teose loomisel on osa ühel Turu saarestiku üksikul saarel, mille ajalugu sisaldab ka vaimuhaigete ja pidalitõbiste varjupaika, siis juhatas muusika kuulajad vist päris õigetele radadele. Agitato e violento on muide ka meditsiiniline termin märkimaks üht deliiriumi ägedat vormi. Igatahes võttis pilgeni täis kontserdisaal teose tänulikult vastu ja kohal viibinud autor tänas nii esitajaid kui publikut. Beethoveni klaverikontsert Nikolai Petroviga tõi meelde erakordse sündmuse ER SO ajaloost, kui Emil Gilels esitas 1960ndatel samal laval kõik Beethoveni klaverikontserdid. II kontsert Petrovi interpretatsioonis oli nii mõnestki aspektist päris ootamatu. Kui maailma press on näinud Petrovi pianismis „mefistolikult hüpnotiseerivat”, „venelikku jõudu ja haaret”, „kosmilist kaugust”, „meisterlikkuse hingematvat taset” jms, siis täna kostab sealt elukogemuslikku kõikemõistvat filosoofiat, mis meenutab enim Arthur Rubinsteini poeesiat ja seda ootamatult Beethoveni tõlgitsuses. Kõige traditsioonilisem oli seejuures kontserdi I osa Allegro con brio, kuid see, mida eksponeeriti II osa alguses ja mõõdukas tempos, kuid Beethovenilegi üllatusliku elegantsiga kolmandas osas Allegro, oli meistri vääriline. Selgub, et Beethoveni kontsertides on veel palju avastamisrõõmu. Tšaikovski Neljas kontserdi teises pooles oli muidugi Eri Klasi stiihia ja ERSO tänane tase lubab tal ennast täiel määral avaldada. Millega ka Tšaikovskit üliökonoomsete vahenditega juhatanud Klas orkestrit inspireerib, jäägu tema saladuseks, kuid orkester tundub teda mõistvat poolest vihjest ja isegi ette aimavat. Igatahes jääb see esitus ERSO suurte sümfooniaesituste suurte õnnestumiste esiritta. Erakordselt meisterlikult hoiab Klas kontrolli all orkestri kõlamahud ka tuubil täis Estonia saalis, mida sellises situatsioonis on imelihtne romantilise partituuriga akustiliselt lõhki lüüa. Maestro teab täpselt, et dünaamika on suhteline protsess ja et forte mõjukuse eeltingimuseks on tõelise piano baas – ja seda kunsti ta valdab. Tasub märkida ERSO vaskpille ja neist eraldi tromboonirühma (+ tuuba), kelle osa üldises õnnestumises oli vägagi kaalukas. Loodetavasti on ER SO tulevik sellest klassist tegijate käes, et see annab võimaluse avada orkestri võimed ja neid ka maailmale tutvustada. Õnnestumised süvendavad usku eesti muusikakultuuri tähtkollektiivi jätkuvasse edulukku ja kiiresse toibumisse möödunud räsimistest – loomejõud leiab alati väljapääsu, kuis seda ka ei materdataks. Vanadele tuttavatele Petrovile ja Klasile soovin veel rohkeid ristumisi nende muusikuteel.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12314:head-tuttavad-kohtuvad-harva&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3341