Kirgas dokument suurest dirigendist

Dokumentaalfilm „Roots, sada aastat sõda ja muusikat” (Content Providers, 2011, 58 min), stsenarist ja režissöör Katrin Laur, operaatorid Erik Norkroos, Arvo Vilu, Alejandro Vallejo, Kullar Viimne, Gabriel Castro Rouillé, helisalvestajad Antti Mäss ja Kristian Miilen, monteerija Kersti Miilen,  produtsent Paloma Krõõt Tupay. Esilinastus 7. IX kinos Artis.       

Hea, emotsionaalse laenguga filmitöö, mille isemoodi teene on minu arvates adumine, et Olav Roots kuulub oma elutööga hoopis rohkem Colombiale kui meile. Tõdeme, et Colombial on olnud Rootsile kuulunud ajalõigus õnnelikud tõusuaastad. Seal oli olemas tugev kultuurikiht ja -eliit, mis ta peagi endasse haaras: „Mu süda ja töö kuuluvad Colombiale!”. Igatahes nostalgiat Eesti järele filmis ei ole, on määratu pühendumus muusikale, sealjuures  ka kohalikule sümfoonilisele loomingule, ning tohutu edu ja lugupidamine. Siiski – on Viiralti graafiline leht „Virve”, on „Kalevipoeg” ja deklareering, et tagasipöördumist ei tule enne, kui maa vabaks saab. Ning veel – kogu mõõduka seltskonnaelu, golfi ja muu selletaolise juures pihib Roots kord, et tõelisi sõpru tal ei ole, need suhted sündisid ainult nooruses.          

Kõik see: koos tagasivaatega õpiajale, tegevusele Tallinnas, Austrias käikudele, põgenemisele Rootsi ja tegevusetusele Rootsis – on näiliselt vabas vormis sundimatult mööda filmi jagatud. Loogika ja karkass on muidugi olemas, tugisammasteks katkendid „Sümfoonia” neljast osast (muusika nagu kestaks mõtteliselt muutuva pildi all edasi). Mõne aja pärast lisanduvad sellele liinile Miamist saabunud pojapoegade  matkad vanaisa noorusmail, poiste silmadekõrvade läbi toimuvad ekskursid sünnikohta, Tartusse Elleri ja Treffneri juurde, sõjaaegsesse ja -tules Tallinna. Suurema osa täidavad kaasaegsete (eelkõige Laine Leichteri, abikaasa Astrid Rootsi) otsesed või kaudsed jutustused, katked kirjadest, dokumendid, filmikroonikad (Viin!), fotod. Seejuures ei pakuta midagi liiaga, narratiiv voolab, kõik on huvitav nagu see elugi.       

  Tulles tagasi filmi alguse juurde, kordan, et Colombia looduse ja Bogotá linnavaadetega vihjatakse nimelt maestro seotusele just selle maa ja rahvaga. Pealegi, kohe pärast Astrid Rootsi saabumismeenutusi ja ERSO proovilõiku „Sümfoonia” lahtimõtestamisega Arvo Volmeri taktikepi all alustavad orkestri veteranid oma dirigendi imetlemisega – just nemad loovad täiusliku muusiku portree Olav Rootsist.  Sunnitud vaheaegadega neli aastat kestnud töö pole režissöör Katrin Lauril, hoolimata paljude (muusikaalaste) abimeeste toele, kerge olnud. Õnneks on tal jätkunud kannatust keerukas materjal koguda-luua ja targalt tervikuks põimida. Viimast sisaldab film niigi küllaga, ometi mitte ülearu, sestap vaid mõnest kadunud rõhuasetusest. Rootsil käisid gastroleerimas kümned ja kümned suurused: ekraanil vilksatasid ainult Stravinski ja Artur Rubinsteini  nimi; tema orkester tõusis üle kontinendi parimaks ja tuuritas isegi Floridas – ei sõnagi. On küll pühendustahvlid konservatooriumis ja plaat nekropoli müüritises, kuivõrd aga Rootsi vastu armastati, nähtunuks rahvarohke matuse piltidest, ja ka tema esimene armastus, 1946. aastal tuberkuloosi surnud esimene abikaasa Karola jäi mainimata (esines mitmel grupifotol!). Kuid puhtfilmilisi finesse jagub, näiteks originaalkaader Rootsi dirigeerimisest, õieti selle  ideaalselt sünkroniseeritud monteerimine ERSO esitusse. Suurepärane on filmi lõpustseen pojapoegadega, kes end juba pooleestlastena tunnevad ja uljalt külma merre tormates veepiirilt tagasi põrkavad, kuid peagi hullama ja vapralt kroolima hakkavad. Tähenduslik episood, igatahes midagi enamat kui lihtne eneseületus. Liigutab aga see, et maailmas on jälle kaks noort inimest rohkem, kellele Eesti ei tähenda geograafilist arusaamatust.

Pärast esilinastust polnud kodutee enam endist värvi kinokülastajalegi, on ju ka Olav Roots tagasiteel noorusmaale.