Aktuaalne

Kontserdipeegel: Nii kammerit kui sümfooniat

Eri Klas. Foto Erkki Ruokonen.

Eri Klas. Foto Erkki Ruokonen.

Toomas Velmet, Sirp

11. november 2011

„Saaga II . Planeedid”: ERSO ja Ellerhein Eri Klasi juhatusel 4. XI Estonia kontserdisaalis.

Kaks kontserti kaks päeva järjest Estonia kontserdisaalis ja laval ainult eesti muusikud. Nii vist ongi õige, et Estonias domineerivad eestlased.

Nagu on seda teinud Eri Klas, kes juhatas järgmisel päeval ERSO kontserti, kavas kaks teost: Georges Bizet’ Sümfoonia C-duur ja Gustav Holsti „Planeedid”. 1963/1964. aasta sümfoonilist hooaega alustas verivärske Eesti Raadio sümfooniaorkestri peadirigent Neeme Järvi Bizet’ Sümfooniaga – sealt on pärit minu varaseim mälestus sellest teosest ja selle suurepärasest edust meie lavadel. Teos on pretensioonitu sisult, aga üsna keeruka tekstiga ja seab ansamblile ületamiseks kõrgeid barjääre. See-eest on sümfoonia teine osa Adagio Bizet’ üks kaunimaid lehekülgi tema loomingus. Siit tuleb ka Klasi juhatatud kontserdi parim pala ja oboesolist Aleksander Hännikäinen oli mees meistrite klassist. ERSO esituskoosseis oli maksimaalne: kui ma õieti nägin, siis lausa 8,5 pulti esimesi viiuleid ja kas mitte 8 kontrabassi. Umbes sama suur oli koosseis, kui teost esitas meil Paavo Järvi. Selleks on kindlasti mulle teadmata põhjus, kuid olen päris kindel, et väiksem koosseis oleks mobiilsem ja ansambel perfektsem. See puudutab esimest ja neljandat osa, eriti viimast, mida oleks siis võimalik esitada tõelise Allegro vivace’ga rõhuga viimasele. Maestro Klas vältis kõiki karisid (teades täpselt nende asukohta), valides mõõduka tempo seal, kus vaja. ERSO oli minimaalsete kaotustega ülesannete kõrgusel ning tõestas, et kuhugi pole kadunud pika ajalooga orkestri kiiduväärt kontsentratsioonivõime, et „õhtul tuleb”.

Kontserdi teise kavapoole täitis Gustav Holsti (1874–1934) „Planeedid”, seitse pala suurele orkestrile. Esimene, kes seda teost Eestis esitas, oli Eri Klas aastal 1984. Mäletan, et siis jäi teosest mulje kui sümfooniaorkestri maksimaalsetest kõlaregistrite müriaadist, mis pika teose puhul hakkas väsitama. Tänane Klasi tõlgendus on hoopis teist laadi. Siin olid sisulised rõhud hoopis „Veenuse”, „Saturni” ja „Neptuuni” kanda ning teose puänt viimase osa „inglikooril”, mille kandjaks olid nähtamatud Ellerheina tütarlapsed. Neid lärmakaid osi nagu „Marss”, „Jupiter” ja „Uraan” ei lubanud maestro pööraseks minna, hoidis dünaamika ohjes, ja andes voli pigem vase tämbritele. Sel moel on ikkagi Holsti „Planeetide” näol tegemist efektse ja nauditava suure orkestri teosega, mis, tõsi, aeg-ajalt nõuaks nagu midagi visuaalset audiaalsele surround sound’ile täienduseks – planetaariumi näiteks. Kokkuvõtteks: oli sümpaatne ja menukas kontsert, kus ER SO andis maestro käe all endast parima.

Artiklit tervikuna loe siin: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13333:kontserdipeegel-nii-kammerit-kui-suemfooniat&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3368