ERSOst, tänuga

16. detsember 2011.

„Jubilate” sarja tänase kontserdiga „Sõjasümfooniad” tähistab Eesti Riiklik Sümfooniaorkester oma 85. aastapäeva. Kunstilise juhi Neeme Järvi käe all tuuakse publikuni kaks suurt ja orkestri eluteel olulist teost: Eduard Tubina Viies ja Dmitri Šostakovitši Seitsmes sümfoonia. Sirp ei otsi kontserdi pealkirjast vihjeid orkestri lähiajaloole, vaid kutsub kauaseid ersokaid meenutama head küsimusega. ERSO-l on põhjust teile tänulik olla kui truule orkestrandile. Mille eest teil on põhjust olla tänulik ERSO-le?

KALJU TERASMAA, üle poole sajandi (1951– 2005) ERSO löökpillirühma kontsertmeister: Mul oli õnne sattuda juba 16aastaselt nii suurde orkestrisse nii suurte meistritega mängima nii suurt ja võimsat muusikat. Algul olin lausa segaduses, sain aga esimesest kartusest üle, kuna kõrval mängisid minu õpetajad Kristjan Vestre ja Erich Kõlar, kellest sai dirigent. Muidugi olin tänulik kõigile neile auväärsetele kolleegidele, kes mind julgustasid, aitasid ja õpetasid ujuma selles suures muusikameres. Paljud neist olid mänginud juba orkestri algaastatest peale, nagu kontrabassist Boleslav Kotzensky, klarnetist Karl Kukk, flötist Arnold Sepp jt.

Orkestris oli palju multiinstrumentaliste: nii mängisid džässikooslustes saksofoni helilooja Evald Vain, kes ERSOs oli algul viiuli- ja 30 aastat oboemängija, samuti viiuldaja Jossif Šagal ja klarnetist Alfred Sikk ning kitarri orkestri I viiul Emil Laansoo. Kõik nad mängisid ja tunnetasid hästi džässmuusikat, nendelt saingi selles oma esimesed praktilised oskused ja kogemused.

ERSOs olen nende paljude aastate jooksul mänginud ja kuulanud väga palju maailmamuusikat, mida sai dirigentidega proovide käigus detailideni lahti harutatud ja siis jälle kokku mängitud. Minule olid need parimad muusikaliteratuuri tunnid. Tänu ERSO-le olen kogu oma elu saanud teha tööd, mis mulle väga meeldib, sest muusika pakub ju nii palju ilu, rõõmu ja ka kurbust. Meenub, kuidas Tubina V sümfoonia Eesti esiettekandel 1956. aastal Tartu ülikooli aulas Sergei Prohhorovi käe all tuli mul sümfoonia lõpuosas mängida ähvardavaid timpanisoolosid ja kuidas mul neile järgnenud traagiliste ja pingestatud keelpillihelide kuulamisel oli raske pisarat tagasi hoida …

Ma mõistan Neeme Järvit, kes on öelnud: „Ma armastan kogu aeg, iga päev. Hommikust õhtuni armastan ma muusikat”.

JAAN REINASTE – üle kolme kümnendi tšellorühmas, sellest pool aega rühma kontsertmeistrina (1964–66, 1972–75, 1982–93): ERSOga on ju olnud väga ilusaid momente elus, väga toredaid kontserte ja häid dirigente selle pika aja jooksul. Neid kõiki ei jaksaks üles lugeda, aga kohe meenuvad uhked kontserdid Leningradis ja Moskvas, Saksamaal ja Rootsis.

Orkestrant pole midagi muud kui käsitööline ja tunneb rõõmu, kui kava on korralikult ette valmistatud. Muidugi, õige vanadel aegadel tegi heameelt juba see, kui orkestri lapitud puhkpillidest ei tulnud kruuksatust … Aga kontserdi teeb ikka muusika ja see, kas dirigent oskab ellu äratada need noodid, mis helilooja on kirja pannud. Selles mõttes on kõige suuremaid elamusi andnud need kontserdid, mida juhatas Neeme Järvi või Peeter Lilje, ka Arvo Volmer, kes on väga põhjalik mees.

On olnud ka suurepäraseid soliste, aga eks tõeliselt nautida saab ikka publikupoolel. Praegu teebki rõõmu, et ERSO on tohutult edasi arenenud. Võib julgelt saalis istuda – mängijad perfektsed ja pillid korralikud. Olengi väga häid kontserte kuulnud ja tõelisi elamusi saanud.

REIN MÄLKSOO, 1965–2003 orkestris, üle 30 aasta viiuldajana ja ligi 30 ka orkestri inspektorina: Praegu teeb ERSO ainult sümfooniakontserte. Mina kasutan juhust meelde tuletada, millised olid orkestri tööülesanded aastail 1960–90. Need olid siis palju mitmekihilisemad. Kontserte oli küll kaks-kolm kuus, kuid pühapäeviti, eriti 1960ndatel olid loengkontserdid lastele Helgi Ridamäega eesti ja Žanna Dozortsevaga vene keeles. Orkestril tuli seal palju mängida, saalid olid enamasti täis ja publik tähelepanelik. Samuti pühapäeviti toimusid keskpäevased stuudiokontserdid – avatud mikrofoniga, ilma publikuta, kavas lühivormid. Eelnes ainult üks kontserdieelne proov ja mäletan, et noore mehena oli see mulle suurepärane lehest lugemise praktika.

Palju sõite kontsertidega Eesti linnades. Kus me kõik ei käinud: Valgas, Võrus, Räpinas, Rakveres, Jõhvis, Kohtla-Järvel, Narvas, Pärnus loomulikult, Kuressaares, isegi Orissaares ja Kihnu saarel nüüd juba kaks korda. Mõne sõnaga ühest Valga kontserdist 28. detsembril 1986 Peeter Liljega, solistiks Kalle Randalu. Kontsert algas ja viie minuti pärast kustus valgus täielikult. Minul kui orkestri inspektoril oli suur hirm, et mis nüüd juhtub, ent publik istus hiirvaikselt ja kohe alustas Samuel Saulus aeglaselt flöödiga ühte Bachi soolosonaati, mis selles pimedas ruumis kõlas lummavalt. Ta mängis esimese, siis teise osa, kolmandaks jõudis keegi panna lava äärele ühe põleva küünla, Saulus mängis neljandagi osa. Siis toodi klaverile kolmene küünlajalg ja lavale tuli Kalle Randalu. Kui tema lõpetas, puhkes juubeldav aplaus ja lõpuks süttis ka valgus. Pärast selgus, et üks kopamees oli õhtul veel kraavi kaevanud ja kaabli läbi lõiganud, nii et pool linna jäi pimedusse. Ehk oma 25 minutit oli kulunud, kuni kontsert uuesti peale hakkas …

Ma olen töötanud seitsme raadiokomitee esimehe alluvuses ja pidanud kõigi nendega suhtlema. Ka orkestridirektoreid on olnud seitse ja peadirigente viis. Kui alustada Matsovist, siis tema suureks tööks oli see, et ta tõi ERSOga lavale väga palju suurvorme. Kuna eesti keeles ei tohtinud neid siis laulda, oli kindlam teha seda saksa keeles – nagunii keegi aru ei saa … Tore, et solistidki olid enamasti omad, ka Vanemuisest, nt Endel Ani ja Lehte Mark. Tol ajal oli orkestril kaks dirigenti, Matsovi kõrval veel Sergei Prohhorov, ja nende õlul lasus kogu töö, sest külalisdirigente oli väga vähe.

Järgmine periood 1963st 1980ni oli Neeme Järviga, tema tööstiil oli midagi muud, kavad väga huvitavad. Üsna kohe lõi ta ka kammerorkestri, kellega oli väga palju tööd. Järvil olid juba õpingute ajast väga tihedad sidemed Leningradi ja Moskvaga ja ta viis ka orkestri mõlemasse suurlinna. Moskvas oli tavaliselt kaks-kolm kontserti, aga sellele järgnes kindlasti neli-viis päeva aktiivset salvestamist Moskva raadio suures V stuudios – viljad läksid osalt raadio fondi, osalt plaati. Ja see toimus igal aastal alates 1976st. Ja samuti kontserdid Leningradis, igal aastal neli kuni kuus järjest, igal õhtul uus kava! Tagantjärele mõtlen, et kunas me need kavad kodus ette valmistasime … Vanemad kolleegid nagu Jossif Šagal või Vilma Lepiksoo võtsid lava taga validooli – mure oli nii suur. Noorematel oli see ärevus pigem positiivne ja kontserdid läksidki hiilgavalt. Öeldi, et Eesti oli ainuke liiduvabariik, kelle orkester Leningradi lavale üldse pääsenud. Aga seal kuus kontserti järjest mängida, see on ikkagi fantastiline!

Järviga oli üks omapärane episood 1979. aastal, kui me veel ei teadnud tema lahkumise plaane. Olime teinud paar kontserti Haapsalu toomkirikus ja leidnud, et seal on suurepärane akustika. Neeme otsustaski, et 1. – 10. juulini tuleb Pärnus teha kolm kontserti (see oli aastaid traditsioon) ja nende vahel Haapsalus lindistada kümme Haydni sümfooniat. Toonmeistriks oli Hannes Valdma ja esimesel päeval alustasimegi suurepäraselt, kuid järgmisel tuli esimene suurem tõrge: Ämari lennuväljalt startisid mitu tundi sõjalennukid õppelendudele. Kuidas nii salvestada? René Hammeril ei jäänud muud üle kui võtta ühendus keskkomiteesse Rein Ristlaanele, et abi otsida. Sealt tuli soovitus helistada otse Riiga sõjaväeringkonna ülemale. Ma ei tea, kuidas Hammer selle salastatud numbri sai, kaugekõnetki oli raske saada, pidi tellima. Ometi võeti ta kenasti jutule ja lepiti kokku, et lennukid stardivad kahest kuueni, mil orkester kahe võtte vahel puhkas. Saime kaks päeva lindistada, kui hakkas vihma sadama. Lootusetult kallama, ühekordsed aknad, pladin jäi muidugi lindile … Ja kui vihm üle jäi, alustasid pääsukesed oma poegadele lennutunde – katkematu sidin. Lindistasime võidu vihma ja pääsukestega need kümme sümfooniat siiski ära ja Valdmat pidi ootama ränk töö, et lindid puhtaks saada. Ent siis käivitus varsti Neeme Järvi lahkumise lugu, 1. oktoobrist pandi talle juba juhatamisele veto ja need lindid jäidki seisma. Aastakümneteks, kuna neid ei oleks nagunii lubatud kasutada.

Edasi tuli Peeter Lilje – kümme aastat temaga olid väga suurepärased. Eriti kontserdid ja lindistused Brahmsi ja Sibeliusega. Proovi käigus saab partii väga selgeks ja mulle väga meeldis jälgida dirigente, nende miimikat, kätt, liigutust ja olekut dirigendipuldis. On väga meeles, kuidas Peeter ühes Brahmsi sümfoonias avas partituuri, tõstis pilgu ja käed üles ja alustas ilma partituuri ja orkestrisse vaatamata – andis selle hingamise oma sisemise musikaalsuse ja sügavuse pealt. Mul on see väga hinges, aga teisedki orkestrandid tuletavad meelde, kui nüüd kavas Brahms või Sibelius, et see dirigent ikka nii hästi ei tee – Peetri interpretatsioon on läinud nii südamesse, et on ka 20–25 aastat hiljem elavalt meeles.

Edasi tuli kolm aastat Leo Krämeriga, kes tõi uue stiili – eelmised dirigendid olid ju vene kooliga, aga Krämer tõi saksa nägemuse ja algul oli raskusi, et tema nõudmistega kohaneda. Aga harjusime ka sellega. Tal tuli näiteks juhatada meie lemmiklugu, Tobiase „Joonase lähetamist” ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama.

Siis tuli Arvo Volmeri periood kaheksa aastat – selle ajaga oli tema elutöö lausa kogu Tubina sümfooniline looming plaati teha. Kõrgelt hinnatud ja väga kapitaalne töö, väga põhjalik ja väga hästi tehtud.

Seejärel tuli Aleksejev, 8-9 aastat. Uuesti Peterburi kool, temale sobiski rohkem vene muusika: Prokofjev, Šostakovitš jt. Orkester sai ka temaga suurepäraselt läbi. Tõsi, lõpupoole, aastast 2000 tuli tal natuke raskusi, kui hakkas selguma, et orkestrisse lisandunud noored ei oska enam vene keelt, ent see oli proovikeel.

Minu loetelu võikski siin lõppeda: 2003 öeldi mulle, et nüüd aitab küll, ja lasti töölt lahti.

SVJATOSLAV ZAVJALOV – aastast 1966 ERSO vioolarühmas, sellest pool aega rühma (abi) kontsertmeistrina: Kõigepealt andis see mulle noore muusikuna võimaluse tutvuda heade eestiaegsete kolleegidega, kellelt oli õppida kõike – nii mängu, käitumist kui suhtumist kolleegidesse.

Teiseks, fantastiline repertuaar, mida sai kogetud. Heliloojaid eraldi välja tuua on raske. Kunagi tegi üks üliõpilane tööd, uurides, millised heliloojad meile meeldivad. Ja kui oma vastuseid 20 aastat hiljem vaatan, siis on hinnangud ikka tublisti muutunud. Kui mõne eesti helilooja olulisust siikohal esile tuua, siis nimetaksin esimesena Ester Mägi ja siis muidugi ka Arvo Pärti. Just sellest ajast, kui olin alles noor ja nende loominguga tutvusin. Rääts kindlasti ka, aga rohkem ei nimetaks – kipub juba loeteluks.

Kolmandaks solistid, keda on orkestri eest läbi käinud nii suur hulk, et ei mahu neid loetlema. Siis muidugi dirigendid, neist nimetaksin Roman Matsovit, kellel minu kujunemises oli suur osa, ning Neeme Järvit, Peeter Liljed ja Nikolai Aleksejevit. Need kolm on jätnud kõige unustamatuma mulje. Tänu Peeter Liljele ja Ulrika Kristianile sain ERSO kvadrosaates mängida Mozarti Concertante’t viiulile, vioolale ja orkestrile.

Ja lõpuks orkestrikaaslased flötistid Jaan Õun, Samuel Saulus ja Kalju Vest jpt, kellega oli võimalus mängida ka kammermuusikat.

HANNES ALTROV, aastast 1967 ERSO klarnetirühmas, sellest suurem osa rühma kontsertmeistrina: 45 aastat tagasi, kui alles õppisin konservatooriumis, kutsus mu õpetaja Juhan Kaljaspoolik mind orkestrisse ja see on mulle olnud nagu kodusadam kõikidel perioodidel. Isegi õpingute ajal Moskvas ja Pariisis säilis mul töökoht; pean kummardama oma kolleegide ees, kes lubasid mul ära minna ja tegid vapralt rohkem tööd. Muu interpreeditegevus ja pedagoogiamet tuli kõrvale, aga ERSO on kogu aeg olnud. Olen saanud ERSO ees ka solistina esineda turneedel ja kodus ning plaadistada Neeme Järviga. Tõsi, solist olla on ahvatlev ja seetõttu pole orkestritöö alati olnud see nr 1, aga ajapikku on kõik jälle taandunud ERSO baasile – ERSO on mulle A ja O.

Noore inimesena mulle väga imponeeris Roman Matsov. Jah, tal ei olnud võib-olla seda „kätt” ja võis olla teisigi puudusi, aga ma mäletan, kuidas ta suhtus igasse uude tulijasse ja suutis olla toeks – ta oli väga tore inimene. Hilisemad dirigendid on muidugi kahtlematult imposantsed. Ja eriti Neeme Järvi võlu on kordumatu: ta oskab muusikuid ja publikut haarata, tal on see suur-suur anne tervikut kujundada. Tihti dirigendid takerduvad nüanssidesse, aga Järvi näeb kaugele ja tal on julged otsused. Nüüd mängitakse tihtipeale kiiresti, sest see on moes – kõik tahavad olla virtuoosid –, aga Neeme julges mängida kiiresti juba algusest peale ja ta tegi seda õigetes kohtades, mitte efekti, vaid sisu pärast.

Tõesti, mõne väga hea dirigendi kiidusõna on vägagi hinge läinud: meeles on Natan Rahlini ja Jevgeni Svetlanovi tunnustus Tšaikovski sümfooniate esituse järel. See on midagi erilist. Kõik need meeldivad hetked on ERSO minule kinkinud ja ma ei kujuta ette, mida teeksin selle orkestrita. Olen tõeline ERSO fänn, kuigi ma ei oska seda alati kõvasti välja öelda.

TÕNU SOOSÕRV, üle veerandsajandi (1972–98) ERSO tromboonirühmas: Ma olen tänulik, sest ERSOs töötades sain teha just seda, mida ma kõige enam tahtsin. Mulle tundub, et siis, kui mina muusikat õppisin, oli kõikide orkestriinstrumentide õpilaste eesmärk jõuda orkestrisse, mis kaugeltki kõigil ei õnnestunud ei siis ega ammugi praegu. Ja ERSO oli minu võimaluste tipp. Ma ei taha kuidagi halvustada teatriorkestreid, kuid see on hoopis teine, rutiinsem töö. ERSOs oli iga nädal uus kava, uus dirigent, kõik palju avaram.

Tänu ERSO-le olen saanud mängida väga paljude suurepäraste dirigentidega väga head muusikat ja näinud, kuidas seda luuakse. Kontserdi publik kuuleb ainult tulemust, mis võib olla hiilgav. Aga veelgi huvitavam on tihti tööprotsess, kuidas tulemus ette valmistatakse. Ja kui siis kontserdil kõik haakub, tekib mingi eriline õhkkond, võib sündida väike ime (tõsi, kaugeltki mitte iga kord). Ja muidugi olen puutunud kokku paljude huvitavate ja toredate kolleegidega, vanemate ja hiljem noorematega.

Kui konkreetseid seiku meenutada, siis minu tippsündmuseks oli küll nädal Gennadi Roždestvenskiga Tallinnas, kui me kandsime lõpptulemusena ette kõik neli Schumanni sümfooniat. Kuigi me olime siin ära hellitatud heade dirigentidega, oli tema siiski klass omaette. Lint jooksis sisuliselt kogu prooviaja. (Kui õigesti mäletan, käidi seda vist Moskvast juurde toomas, sest kohalik limiit oli ammu läbi.) Need sümfooniad läksid ka plaatidele kontsertvõttena.

Väga ere mulje oli ka see, kui Neeme Järvi tuli juhatama meid esimest korda pärast oma äraminekut. See oli lihtsalt uskumatu, kuidas nii hea dirigent oli saanud veelgi edasi areneda. Kuidas ta juba esimesel läbimängimisel, veel sõnagi lausumata, pani muusika järsku hingama (kava olid teised enne ette valmistanud, aga midagi selletaolist ei olnud sündinud). Ja see, kui me salvestasime temaga „Joonase lähetamist”. Töö kaks korda päevas, mitmed koorid, suur orkester. Tekib ju inimlik väsimus, keegi võib eksida. See, kuidas Neeme oskas nendes tingimustes hoida tähelepanu, kõikide kontsentratsiooni, oli midagi erilist. Plaadifirma töötajadki poleks uskunud, et sellise tööga nii lühikese ajaga toime tuleme.

Elamus oli ka minu viimane kontsert – vabaõhukontsert Tõrvas, juhatas Eri Klas –, kus olid kavas „Borgy ja Bessi” katkendid ameerika mustanahaliste solistidega.

Muidugi, nagu elus ikka, ei ole kõik ainult plussmärgiga. On tulnud töötada ka nõrkade dirigentidega ja mängida küsitava väärtusega muusikat. Tagantjärele jääb seegi meelde pigem humoorikana. Mõni selline seik ka: ei mäleta täpselt, millal see oli, kui ERSO saadeti kuhugi Paide rajooni kartuleid võtma. Meid jagati brigaadidesse, mind koos nelja-viie kaaslasega viidi autoga keskusest kaugele. Suured sajud olid äsja lõppenud, ilm oli hall ja udutas. Pidime koos mõne kohalikuga töötama kartulikombainil. Traktoristil ei olnud kuskile kiiret, ütles: „Ma arvan, et liiga pehme on, küllap me jääme sisse”. Lõpuks mindi siiski proovima. Paarkümmend meetrit põlluservast hakkasid rattad kohapeal ringi käima. Traktorist lasi neil kaua käia, et ikka põhjalikult sisse kaevaks, siis ronis alla, kratsis kukalt ja ütles: „Ma arvasin kohe, et me sisse jääme”. Meie küsimuse peale, mis edasi saab, ütles ta, et ei midagi – on palgapäev, täna meid keegi välja tõmbama ei tule. Kohalikud hakkasid ajaviiteks viina võtma, meile ei pakkunud keegi. (Mingit sidet ju ei olnud, meile pidi järele tuldama alles õige mitme tunni pärast). Kõrval võttis üks vanamutike oma aialapil käsitsi kartuleid. Uve Uustalu ütles, et niisama passides hakkab külm, lähme appi. Võtsimegi tema kartuli üles, sai sooja, oli päris lõbus. Mutike oli nii õnnelik, sellist abi ei oleks ta osanud oodata.

Ka üks kontsert on eriliselt meelde jäänud. See oli orkestri Kuldse ringi turnee ajal Jaroslavlis. Plaanis oli šefluskontsert traktori(loe: tanki-)tehases. Et ilmselt sobivat ruumi ei olnud, korraldati kontsert madala laega pommivarjendis. Kokku oli aetud kümmekond koristajatädi harjade ja ämbritega. Kavas oli Tšaikovski IV sümfoonia. Ega see just kõige vaiksem sümfoonia ole. Meie tagasi ka ei hoidnud, pigem vajutasime ikka täiega. Võiksin kihla vedada, et nendele tädidele jäi eluks ajaks meelde, et see „sinfonia” on ikka üks hirmus asi. Selliseid seiku võiks meenutada veel ja veel.

ARVO VOLMER, noor peadirigent aastail 1993–2001, kes aitas orkestri välja ühest tema sügavamast kriisist, tõstes kollektiivi tasemele, mis lubas esitada ja plaadistada kõik Tubina sümfooniad ning esindada Eestit mitmel olulisel Euroopa muusikafestivalil: Dirigenditöö ei ole võimalik ilma orkestrita, ilma heade ja toetavate, aga ka nõudlike kolleegideta. Mina olen tänulik kõigile muusikutele, kellega mul on õnnestunud koos proovis ja kontserdil/etendusel musitseerida. Samale lainepikkusele häälestumine loob täiesti erilise tunde, annab võimaluse avastada ja saavutada varem kogematut. ERSO-l on eriline koht, see on minu esimene täiskoosseisuline sümfooniaorkester, minu laboratoorium mõnes mõttes, ja teatud põhimõtted, mis tekkisid töös ERSOga, kehtivad mulle ka täna. Mõned asjad on eriti teravalt meeles: „Turandoti” kontsertesitus, „Krati” kontsertesitus ja salvestus, Mahleri ja Sibeliuse sümfooniad. Ja muidugi kujundasin ma oma repertuaari koos ERSOga – see on kapital, mida kasutan iga päev, ja loomulikult olen selle eest ka tänulik.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13639:ersost-taenuga&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3373