Aktuaalne

Kontserdipeegel. Kolm head kingitust

Ivari Ilja

Ivari Ilja

Leelo Kõlar, Sirp

16. märts 2012

„Kuldne klassika”: ERSO, dirigent Anu Tali, solist Ivari Ilja 2. III Estonia kontserdisaalis.

Kolm head kingitust publikule: ilus romantiline muusika, armastatud dirigent ja eriliselt oodatud solist tõid kokku ootusärevusest tulvil saalitäie.

Avapalana esitatud Mihhail Glinka avamäng ooperile „Ruslan ja Ludmilla” kõlas suurejoonelise haarde ja hiilgusega, moodustades sütitava sissejuhatuse. Orkester kõlas hästi diferentseeritult, arvestades Glinka partituuri faktuuri ja orienteerudes hiljem ümber tšaikovskilikule laulvusele, intensiivsusele ja kompaktsusele.

Pjotr Tšaikovski V sümfoonia e-moll op. 64 esitus kulges vahelduva eduga. I osa alguses kõlav nn saatuse teema on kogu sümfoonia võtmeks, ilmutades end eri tähenduses ja valguses läbi kogu sümfoonia. Avataktides jäi veidi vajaka aimatavast „raskuse vaimust”, sellest valust, millest arenevad ajapikku uued sündmused. Selle osa kontrastsed kujundid olid selgelt välja joonistatud ja omavahel heas seoses. Töötlusele ja koodale oleks kasuks tulnud jõulisem arendus. Kaasahaaravalt kõlas mažoorne „armastuse teema”, kus oli hea annus soojust ja kirglikkust. Sümfoonia II osa veenis kujundirikkusega, mida kaunistas ilusa joonega esitatud kuulus metsasarvesoolo (ERSO ees esines esmakordselt Pan Ye Hiinast). Kogu selle osa omavahel põimuvad teemad, südame põhjast tulvav vaimustus, kaasa arvatud teravalt sisselõikav dramaatiline peateema moodustasid sümfoonia esituse parima osa. III osa kannatas vähese nõtkuse all. Kõlaline koormatus ja teatud kohmakus liikumises takistas keskmise osa pitskoe mõjulepääsu. Üldmulje sellest oli asjalik. Seevastu algas IV osa oma uhkes mažoorses reipuses paljutõotavalt. Kõlalised vahekorrad hakkasid aga paigast nihkuma, tempo venima ja teatud loiduse taustal pinge langema. Otsustava energia vähesuse tõttu kadus võimalus sündmusi vajalikes proportsioonides järjestanult jõuda lahendava võiduka lõpplahenduseni. Julgust!

Ivari Iljale on külge jäänud chopinisti oreool, ja põhjusega. Ta ütleb, et tema Chopini armastus on tõepoolest sündinud juba varases lapsepõlves ja kasvanud pidevalt koos tema endaga. Teda võlub Chopini emotsionaalselt väljendatud muusikaline rikkus, mitmekülgne kujundimaailm, keerukad huvitavad mõttekäigud, eriliselt tundlik klaverifaktuur. Võib kaevuda üha sügavamale selle muusika olemusse ja põhi ei paista veel. Kui tegime Iljaga juttu Chopini mängimisest laiemas plaanis, kas või prantsuse ja vene pianistide Chopini mängimise erinevusest, leidis ta, kui prantslased saavad vene pianistidelt etteheiteid peenutsemises ja venelased prantslastelt ülevoolavas emotsionaalsuses, siis määravaks saab ikkagi vaid isiksus, mitte koolkond. Mis tähtsus on koolkonnal, kui kuulame Arthur Rubinsteini, Krystian Zimermani või Martha Argerichi masurkasid? Tõeliselt häid Chopini mängijaid on vähemaks jäänud. Nooremad tänapäeva pianistid on sukeldunud rohkem tehnilistesse pianistlikesse probleemidesse või otsinud Chopinist välist efekti, arvab Ilja.

Ilja esitas Chopini klaverikontserdi f-moll op. 21 kolmel päeval järjest Jõhvi, Tallinna ja Pärnu kontserdisaalis. Saame rääkida Tallinna kontserdist, mis oli mängitud südamega ja meistrikäega. Pani imestama, et meie lamedakõlalisest pillist on veel võimalik nii palju kõlavarjundeid välja võluda. Ivari Ilja ütleb kujunenud situatsiooni kohta, et kahjuks meie pianistide põlvkonnal ei ole avanenudki võimalust kuulata ega saavutada seda täisväärtuslikku klaverikõla kogu rikkuses ning meie kuulajad elavad arvamuses, et praegune kõla ongi see „päris”. Nii kasvame ja kasvatame oma publikut … Lootused? (On kuulda sahinaid!)

Klaverikontserdi I osa Maestoso mängiti veenvalt vormiküpselt. Kujundid haakusid ja olid koondunud loogiliselt. Ilja lüürika on mehine, ilma suhkruglasuurita, sealjuures mitmetähenduslikes avaldustes mõttetihe ja oma kaunis kõlalises läbipaistvuses kaasahaarav. Eriliselt rikkalike sündmuste keskele viis Ilja meid kontserdi II osa Larghetto lummava armastusavaldusega. Aja pulss kulges vabalt, hõlmates hingevarjundite erinevaid keeriseid. Kuulaja sattus intiimsete tunnete seisundisse, nagu oleks tegemist improvisatsiooniga. Küsisin pianistilt, kas tal õnnestub end esinemisel nii vabaks lasta, et sünniks midagi eneselegi uut, ette planeerimatut. Ilja arvas, et kui põhikontseptsioon on väga selgeks ja omaseks tehtud, siis võiks sellest midagi üllatavat välja kasvada. Miks mitte, need on ju esinemise kuldhetked! Kuid Chopini ei saa mängida „otse” – ta on selleks liiga keeruline, ütleb Ilja. Ma arvan, et oleksime tahtnud, et II osa ime ei lõpeks kunagi. Aga ime jätkus III osaga Allegro vivace. Laulev peateema võttis kohe kuulaja oma võimusesse. Valsilikes ja kapriissetes masurkalistes teemades kippus orkester vahel pisut isegi jalgu jääma – pole kerge suurt orkestrit allutada klaveri ettearvamatutele käänakutele –, kuigi üldiselt oli klaveri ja orkestri koostöö kõigiti teineteist arvestav. Kogu III osa kulges kõrgendatud meeleolus. Ilja saavutas siin märkimisväärse ettekandelise vabaduse, siira elegantsi ja virtuoosliku sära. Niisuguses isikupärases kontseptsioonis pole õnnestunud seda osa veel kuulda. See oli väärikas kulminatsioon kontserdile.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14369:kontserdipeegel&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3385