Lapsehäälse Iirise soolo läks korda

Eesti muusika päevadel sai aimu süvamuusika kergusest ja raskusest, spektri ühes otsas oli Rannap, teises Nørgård.
22. märtsil esines festivali väliskülalisena Kaisa Roose juhatusel üks Taani esimesi kammeransambleid Esbjerg Ensemble, esitusele tuli neli teost Taani heliloojalt Per Nørgårdilt ja noore Eesti komponisti Liis Viira kaks teost esiettekannetena.

Enamik taanlase teoste materjalist („Eelmäng murdumisele”, „Pada meeleolus”, „Pööriste maailm” ja „Läbi okaste”) oli küllalt unelev, pehmekõlaline ja meloodiline, kuid see oli dissoneeriv meloodiakäsitlus koos mitte kuigi esiletükkivate vormiprintsiipidega. Kuigi helikeel oli kujunditerikas, tekkis kohati ka laialivalguva raskepärasuse aimus.

Mure saali täitumusega

Liis Viira teosed olid kuulajale vastutulelikumad – erinevus Nørgårdist oli igal juhul väga ilmne. „Liblikapüüdjad” järgis impressionistlikku joont ja andis tabavalt edasi päikesevalgusest joobnud suvepäeva meeleolu, värskelt valminud „Liivaterade raamat” aga astus sümbolismi varjulisi tähendusrikkaid radu ning oli vormiliselt selgem ja kontrastiderikas. Huvitavad olid mõlemad.

Küll aga oli kontserdil probleeme saali täitumusega – rõdudel haigutas tühjus, põrandapinnast oli kaetud vähem kui kolmandik. See pole iseenesest veel absoluutne näitaja, kuna Klassikaraadio veebist saab praegugi kuulata EMP-i ülekannete salvestisi.

Intensiivne ja poeetiline

Tühja saali probleemi ei esinenud aga üldse 23. märtsi kontserdil, kus Risto Joosti juhatusel esinesid ERSO, Ansambel U, Rein Rannap ja Iiris. Õhtut alustas Peedu Kassi heakõlaline ja erinäolisi karaktereid kujutav helipildialbum „7 fragmenti”, mis oli siiani peamiselt džässimaailmas tegutsenud noore kontrabassisti esimene teos sümfooniaorkestrile. Kui puhkpillipartiide meloodiline, kergelt melodramaatiline joon ka algul meenutas veidi projekti „Peedu Kass 005” seadeid, siis sellega sarnasused piirdusid. Tervikmulje jäi värske, seade tundus orkestripärane ja debüüdi kohta paljulubav.

Õhtu sügavaima jälje jättis aga hoopis Ülo Kriguli „Luigeluulinn”, mis kõlas samuti esiettekandena. Kristiina Ehini teksti põhjal valminud teos oli algusest lõpuni pinev, kontrastne, intensiivse helikeele ja müstilise poeetilise atmosfääriga, mis sobis hästi ka omapärase lapsehääle tämbriga Iirise kuvandiga. Kusjuures vokaali raskuskese tundus olevat mitte niivõrd konkreetsetel meloodiatel kui süvamuusika kontekstis tähelepanu teritaval tämbril, rütmikujunditel ja sisendusjõul.

Kolmanda esiettekandena kõlas Rein Rannapi klaverikontsert, mis oli eelnevatega võrreldes kahtlemata palju „rahvalikum”, kergemuusikalikult kordav ja üldse rannaplikult äratuntava kindlapiirilise vormi, üleva paatose ja pompoossuse taotlusega. Valdavalt kvadraatne rütmika ääreosades ja sinna sisse mürtsuvad sünkoobid tõid meelde David Rose’i tunnusmuusika vesternitelesarjale „Bonanza”, mis iseenesest ju pole halb. Raskem oli üle saada sellest, et ERSO näis viimases osas rokkivaid kvintakorde raiudes ja ka mitmel pool mujal selles pianisti isiku keskses ettevõtmises pigem asendatava ripatsi kui esindusorkestrina. Igal juhul kui küsida, kui keeruline või lihtne võib olla nüüdismuusika, siis vastuste spektri ühes servas asuks nonde muljete valguses Nørgård, teises Rannap.

Meeleolukas 23. märtsi kaverikontsert aga tõi kuulajate ette poplugude töötlusi, mis kõlasid estraadlikult, samal ajal aga andsid originaalidele sügavust juurde. Kui sealt midagi esile tuua, siis Anne Maasiku „Rändaja õhtulaul” ja Toivo Kurmeti „Naer” Kristo Matsoni seades.

Eesti muusika päevad
Toimusid: 19.–24. märtsini
Preemiad: 2012. aasta EMP-l väljakuulutatud preemiad 2011. aasta EMP-l esitatud teoste eest:
Jüri Reinvere „Neli kvartetti I”
Märt-Matis Lill „Hara Hoto varemed”

http://www.epl.ee/news/kultuur/lapsehaalse-iirise-soolo-laks-korda.d?id=64128283