Aktuaalne

Pianist Ilja Chopini-tõlgendus lummas

Ivari Ilja. Foto Kaupo Kikkas.

Igor Garšnek, Postimees

12. märts 2012

Meenutuseks, et kontserdisari «Kuldne klassika» toob kuulajateni viiel õhtul läbi kontserdihooaja maailma muusikaajaloo armastatumad orkestrimuusika oopused. Need helitööd on end kultuuriloolises mõttes tõestanud läbi mitme sajandi, ning seda jäädavalt.

Kõnealuse muusikaõhtu kava oli sarja nimetusele vastavalt absoluutselt klassikaline – esimeseks teoseks avamäng, siis instrumentaalkontsert ja lõpetuseks sümfoonia. Kusjuures kõik kolm kõlanud helitööd olid ka need kõige-kõige klassikalisemad: Mihhail Glinka avamäng ooperile «Ruslan ja Ljudmila», Frédéric Chopini klaverikontsert nr 2 f-moll ja Pjotr Tšaikovski sümfoonia nr 5 e-moll.

Glinka avamängus võttis Tali dirigendina ülienergilise tempo, mis tšellode meloodilise kõrvalteema puhul mõjus ehk natuke tõtlikult. Kuid loo üldine karakter kujunes hästi lennukaks ja sellest ei kukkunud kuhugi kõrvale ka puhkpillide arvukad soolorepliigid.

Chopini klaverikontsert

nr 2 kõlas Ilja esituses tervikuna lummavalt, kuna solisti ja orkestri koostöö oli juba agoogika mõttes hästi ühtse hingamisega. Kusjuures ettekande sisuline «dirigent» näis peamiste tempovalikute mõttes olevat ikkagi Ilja ja Tali jälgis orkestrijuhina tema fantaasiarikkaid tempolaiendusi vägagi plastiliselt. Ja see kvaliteet, mis Ilja Chopini-tõlgenduses mõjus imelisena, oli see võrratu tunnetus, kuidas ta klaveri erinevaid registreid meisterliku pedaliseerimisega värvis.

Kõike seda kuulates jäi mulje, et Ilja vaatenurk Chopini muusikast hõlmab helilooja kogu tundeskaalat: suure romantiku jõulisest ekspressiivsusest kuni lüürilise mänglevuseni, kus on nii kergust, «õhku» kui ka fantaasiarikast mõtteruumi.

Tšaikovski sümfoonia nr 5, mis kõlas õhtu teises pooles, on väljakutse igale dirigendile. Sest selle suurteose puhul võivad esituslikud stambid esile kerkida üsna kergelt, näiteks kui sümfoonia esimene osa natuke liiga sentimentaalseks mängida. Viienda sümfoonia kui terviku üks tõlgenduslikke lähtepunkte võikski olla selline, et kui Tšaikovski kuues sümfoonia «Pateetiline» on suur tragöödia, siis viies sümfoonia on suur draama. Ning just muusikalise draamana Tali seda ettekannet tegelikult juhataski.

Kui sümfoonia esimeses osas võis mõnikord tunduda, just nagu poleks ERSO dirigendi tempolahendusi veel päriselt omaks võtnud, siis teises osas «Andante cantabile» kõlasid puhkpillide ansamblid juba väljendusrikka fraseerimisega. Nii et «Kuldse klassika» seekordne kontsert kõlas tõepoolest kuldselt.

«Kuldne klassika»
ERSO ja Ivari Ilja (klaver)
Anu Tali dirigeerimisel
2. märtsil Estonia kontserdisaalis

Loe artiklit Postimehe kodulehel.